Ju paelub põhjamaine krimikirjandus publikut just seetõttu, et on vinklist väljas, tavapäratu. Briti krimkas on inspektorid-uurijad enamasti viksid poisid, kes lubavad endale aeg-ajalt õlle või kaks, kuid et joo ennast mäluauku ega tõmba pilve nagu Harry Hole.

Briti politseinik on haritud, kultuurne, kuulab sündsat muusikat, loeb palju või kirjutab luuletusi. Tõsi, ka nende põhjamaised kolleegid on targad, niisiis ses punktis on seis viigis.

Britid seevastu naudivad politseitööd, on rõõmsad ja roosad ning kardavad kõige enam pensionile jäämist. Skandinaavias on pahade püüdjad aga läbipõlenud tüübid, kes tahavad aeg-ajalt töö sinnapaika jätta – teinekord jätavadki.

Peter Robinsoni loodud uurija-üleminspektor Alan Banksi nimetatakse ansamblist välja langevaks tüübiks, kel on eripärased meetodid ja kes ei leia ülemustega klappi. Nojah, võrreldes Hole või Kurt Wallanderiga on Banks oivik. Aga eks brittidel on oma mõõdupuud.

Seekordses raamatus tuleb Banksil välja selgitada, miks kukkus endine kolledžiõpetaja surnuks, endal 5000 naelsterlingit taskus. Mõistagi viivad niidid minevikku, kusjuures kõrgetesse sfääridesse ning Banksil palutakse uurimine sinnapaika jätta.

Ühes on aga Briti ja põhjamaa politseinik sarnased – nad on nagu kirglikud verekoerad, kes ei jäta jälitamist enne, kui saak käes.