RAAMATUBLOGI: Surnu ei pruugi olla surnud



RAAMATUBLOGI: Surnu ei pruugi olla surnud
Surnud mehe jäljedRepro

Peter James, „Surnud mehe jäljed“, tõlkinud Lauri Saaber, Tänapäev, 438 lk.

Kui asetada briti tegevkrimikirjanikud paremusjärjestusse, oleks Peter James ilmselt tipus.

Kirjandus pole sport, kus tulemus on mõõdetav – et heidad ketast 69.78 ja oledki esimene. Vähemalt sel päeval. Kirjanduse headus sõltub (hetke)emotsioonidest, mida raamat pakub. Või ei paku.

Jamesi „Surnud mehe jäljed“ oli kummalisel kombel vägagi hää teos. Kummalisel ses mõttes, et seni tundus Jamesi ja tema loodud inspektori Roy Grace’i lood lihtsalt üle keskmise.

Ses raamatus on tegevus venitatud kuidagi laiemaks. Tegelaskujusid, värvikaid tüüpe, on enam. tegevus kulgeb ajas sinna-tänna ja kõik on piisavalt segane, mis ei lase pingel (või õigemini huvil) vaibuda.

Grace leiab Brightoni tulvaveetorust ammu mõrvatud naisterahva säilmed.

Krooniline äparduja Ronnie Wilson läheb päeval, mul New Yorgi kaksiktornid puruks lennati, äriplaan näpus, raha lunima, jääb ellu, kuid tal küpseb plaan.

Noor daam jääb kodust lahkudes lifti kinni ja saab tema jaoks õõvastava telefonisõnumi: „Ma tean, kus sa oled.“ Ta ei taha, et teatud persoon teaks, kus ta on.

Samal teemal:

Austraalias leiavad piknikule läinud noored jõest auto ja väljakutsutud politseinikud autost laiba.

Brightoni politseisse tuleb Londonist ennasttäis ja enesest väga heal arvamisel olev politseiuurija, hakkab tegelema lahendamata mõrvajuhtumitega ning võtab käsile Grace’i abikaasa kadumise loo.

Niisiis pole raamatus mingit rahulikku kulgemist, vaid sulaselge turmtuli mööda igat liini, mis lõpuks kokku jooksevad. Niipalju võib ette ära öelda, et kõik pole selline, nagu pealtnäha paistab. Aga see on head krimiromaani puhul niigi selge.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare