RAAMATUBLOGI: Süü, kättemaks ja lepitus
Hakan Nesser oli siinmail põhjendamatult varjusurmas. Mirabilia sarjas ilmus tema Van Veetereni lugusid paras ports, kuid siis järgnes enam kui tosin aastat vaikust. Kahetsusväärne.
Kummaline värk selle Nesseriga, ta on püsinud millegipärast alati varjus. Nordic noir’ kõrgpunktis räägiti Henning Mankellist ja Jo Nesbost ja kellest veel, aga Nesser jäi prožektorivalgusest välja, kuigi võitis Klaasvõtme ja peotäie muid auhindu.
Äkki on tõrjutuse põhjuseks see, et Nesser ei lahka sotsiaalseid probleeme vaid pigem inimhinge ning tema raamatuid ei saa seostada konkreetse paigaga? Kurt Wallander tegutseb Ystadis, Harry Hole Oslos, Van Veeteren aga väljamõeldud Maardamis, mis tundub olevat pigem flaamikeelne piirkond. (Riiki, kus Maardam asub, pole iial mainitud, ent see asub Põhja-Euroopas ja meenutab segu Rootsist, Hollandist, Saksamaast ja Poolast.)
Kui Van Veetereni lood punkti said, hakkas tegutsema inspektor Gunnar Barbarotti, aga tema juba Rootsis. Ning on sama lahe persoon kui eelkäija. Kahjuks pole sarja esimesele raamatule „Inimene ilma koerata” eestikeelset järge tulnud.
On kuis on, lugeja peab paratamatusega leppima kuigi eelistaks Nesserit uutele põhjamaistele krimiautoritele, kelles paljud tuleks liigitada keskpäraste kilda.
Küll on aga tänuväärne, et lettidele ilmus viit lühilugu – neli neist on ilmunud varasemates kogumikes, aga mitte maakeeles – sisaldav „Intrigo”.
Tegelikult peaks iga krimikirjanik võtma kohustuseks valmis treida vähemalt ühe raamatutäie – parem kaks või kolm – lühijutte, sest need justkui laiendavad tema loomingut. Ka on kontsentreeritud tekst teinekord sisukam, sest vaht pressitakse välja.
Põhjus, miks „Intrigo” Eesti ja teisteski keeltes ilmud, on proosaline – sel ja järgmisel aastal linastuvad kolm filmi, mis valmivad raamatu lugude põhjal. Ainult et, nagu Nesser eessõnas ütleb: raamat on raamat ja film on film ning lood võivad siin ja seal saada erineva lõpplahenduse. Küll aga jääb asja tuum samaks.
„Intrigot” läbiv joon on on meie (või siis nende, aga eks meilgi leidu) varjatud tumedad saladused, mis mõjutavad elu ja vaimu. Kui peaks raamatu kokku võtma kolme sõnaga, siis oleksid need: süü, kättemaks ja lepitus.
Pole vist vaja lisada, et kõik viis lugu on suurepärased. Samas kahju, et neist esimene – „Tom” – ekraanile, vähemalt esialgu, ei jõua. Nii see, kui ka teised, on pisut enam kui krimkad ning autori nime teadmata võiks arvata, et need pärinevad Alfred Hitchcoci või Stephen Kingi varasalvest.
