RAAMATUBLOGI: Taaskord rassihügieenist
Debüütromaani kohta on „Viini vennaskond“ üsna kobe, kuid samas ka selget äratuntav, et tegu on krimikirjaniku esikteosega.
Võib arvata, et kui keegi võtab sule kätte, alustamaks kirjanduslikku läbimurret kriminaalses žanris, ja ta on pärit Norrast, siis koostab ta nimekirja põhipunktidest, mis peavad hea romaani puhul olema täidetud.
Peategelased. Autor on politseiuurija Fredrik Beieri loomisel ilmselgelt võtnud eeskujuks legendaarse Harry Hole, kes on teatavasti sitke, elus pettunud ja keevaline. Beier on pisut leebem variant, vaese mehe Hole, kui nii võib öelda.
Vastandid loovad teatavasti tasakaalu. Beieri paariline on noor, naisterahvas ja tema nimi on Kafa Iqbal. Mis kõik kokku tähendab, et poliitkorrektsus on tagatud. Ent ei tasu olla irooniline, Iqbal on tõesti sümpaatne tüüp.
Süžee. Nemad seal Briti saartel võivad kirjutada agathachristielikke krimiromaane, mis ei lahka ühiskondlikke probleeme, Põhjamaades mitte.
Raamatu eel-lehekülg, kus on lõik 1938. aastal ilmunud Norra arsti ja eugeeniku Jon Alfred Mjøeni teose „Rassihügieen“ sissejuhatusest annab aimu, millest tuleb jutt: „Igas keerukas kogukonnas, nagu näiteks ka inimeste ühiskonnas, on suur tähtsus valikul ehk selektsioonil. Mida rangem selektsioon, seda parem on liigi jätkusuutlikkus.“
Lugu ise. Alustuseks tapetakse Afganistanis üks kuberner. Seejärel kaob Norra juhtiva poliitiku tütar, kes kuulub Jumala Valguse kogudusse, koos pojaga. Hetk hiljem toimub koguduses massimõrv, kuid kõik ei hukku, vaid osa haihtuvad. Koguduse ruumidest leitakse labor ning selgub, et jumala teenimine oli seltskonnal kõigest üks ja mitte just tähtsaim osa tegevusest. Vahepeal viivad niidid vennaskonnani, mis tegeles teise ilmasõja ajal Viinis rassiteoori probleemidega. Lukku on sisse pikitud ka kamaluga poliitikat.
Eks igaüks võib arvata, mis kogu sellest gemüsest kokku saab ja nii ongi. Minevikuõudused korduvad tänapäevalgi. Tõsi, vaid raamatus. Vist.
