RAAMATUBLOGI: Tänased teadmised ei pruugi olla lõplik tõde
Kuidas sündis universum, tekkis elu, teadvus… Stefan Klein selgitab ja teeb seda piisavalt usutavalt.
Põhjus, miks Kleini esimene raamat lõpuks eestikeelestati, on lihtne: tema varem tõlgitud teosed – „Õnne saladused“, „Kas kõik on juhus“, „Aeg“, „Andmise mõte“ ja „Lihtsalt õnnelik“ – läksid hästi kaubaks.
Klein ei räägi „Loomise päevikutes“ midagi uut, kuid tema tekst teemadest, millest kirjutatud virn raamatuid, on selge ja sorav. Ehk mõistetav tavainimesele, kes pärast kooliaega on uurinud aeg-ajalt vaid populaarteaduslikku kirjandust.
Universumi, aja, teadvuse ja elu tekkimist ning olemust pole just lihtne lahti mõtestada, aga Klein igatahes üritab. Ta seob erinevad teooriad tervikuks, illustreerib neid näidete ja valemitega, kuid on sunnitud siiski aeg-ajalt tõdema, et inimkonna teadmised pole just täiuslikud. Pigem arvatakse, et asjad on nii ning otsitakse väidete tõestuseks tundmatut, näiteks Higgsi bosonit.
Võib vist öelda, kui üdini aus olla, et Klein paneb kirja nii-öelda loomise kroonikad tänapäevaste teadmiste tasandil, ent kardetavasti pole see lõplik tõde. Poleks üllatav, kui sajandite pärast tooksid Kleini teos ja seal esitatud teooriad lugeja suule muiged. Sest meiegi muigame, lugedes Vana-India ettekujutust, mille järgi on Maa plaat, mida kannab kolm elevanti, kes omakorda toetuvad ääretus ookeanis ujuvale kilpkonnale.
