RAAMATUBLOGI: Taparelv, depressiooniravim ja kirg
Kui Rootsimaa krimkariiulil pisut tuhnida, leiab mõndagi huvitavat, mida tasub tõlkida ja maarahvale lugeda anda. Christoffer Carlsson üllatab. Üllatab sellega, et on noore mehe kohta – ta pole veel kolmekümnenegi – küpse maailmanägemusega ja kirjutab kõvasti üle keskmise.
Kui Carlssonist veel rääkida, siis on ta kriminoloogiadoktor ja Stockholmi ülikooli õppejõud ehk siis teab, mida paberile paneb.
Niisiis võttis see noor mees viis aastat tagasi kätte ja, nagu ühele õigele rootslasele kohane, asus krimiraamatu kallale. Esimesed kaks romaani pälvisid vaid pisukest tähelepanu ja mõneralised arvustused, kuid kolmandaga pani ta täkkesse.
Carlsson otsustas luua põhjamaisele krimkale omase peategelase – masendunud politseiniku Leo Junkeri, sest ei saa ju üks tõsiseltvõetav õigusemõistja olla särav ja elurõõmus.
Junker läks rahvale peale ning Rootsi krimikirjanike akadeemia pärjas raamatu „Nähtamatu mees Salemist“ 2013. aasta parimaks krimiromaaniks.
Eks Junkeril on põhjust masendunud olla – tema käes on juhtumisi taparelv, kui salaoperatsiooni käigus tulistatakse surnuks politseinik. Töölt kõrvaldamine, depressiooniravimid… Ent kes on õigusemõistjaks loodud, selle hing ihkab mõista õigust.
Kui tema kodukohas, Stockholmi äärelinnas Salemis, mõrvatakse noor narkomaanist lõbutüdruk, asub Junker asja tasapisi uurima. Mõistagi tekivad tal konfliktid nii-öelda tublide politseinikega ning asjad muutuvad karmiks. Ent tahtmist täis ja kirglikud saavad enamasti hakkama, saab ka Junker.
Hea küll, eelnev läks ehk pisut luuleliseks, kuid Carlssoni tekst haarab lugeja endasse ja ka järgmised Junkeri raamatud peaks eestikeelestatud saama.
