RAAMATUBLOGI: Telefon elustab surnud ja sõnum on suurem kui sõna


RAAMATUBLOGI: Telefon elustab surnud ja sõnum on suurem kui sõna
Sõnum.Repro

Dmitri Gluhhovski, „Sõnum”, tõlkinud Erle Nõmm, Tänapäev, 324 lk.

Kui Vene kaasaegse kirjandusega liiga hästi kursis pole, siis jääb esialgu hoomamata, et Dmitri Gluhhovski on seesama mees, kes pani paberile suurepärase Metro duoloogia.

Aastaid tagasi istutas üks režissöör Gluhhovskile pähe idee kirjutada filmistsenaarium, et mis juhtub, kui mobiiltelefon koos selle sisuga juhtub kellegi teise kätte. Kas on võimalik kaht elu siduda või esineda telefoniomanikuna, kasutades tekstisõnumeid?

Läks aega, kuni Gluhhovski peas hakkas vormuma süžee, millest sai lõpuks tekst. Paraku tundus tellijale sisu liiga nukker ja tume – tõeline noir – mistap linateost sellest ei saanud. Küll aga suurepärane raamat ja teatritükk.

Venemaal (ent kas ainult seal?) pole kõige targem tegu korrumpeerunud (narko)politseile vastu hakata, kui härrased ööklubis reidi teevad. Kui keeruline on sulle kotike meelemürgiga tasku sokutada ja sind seitsmeks aastaks vangi saata? Eriti kui kohtusüsteem on bütsantslik (nagu ka mõnes Venemaa naaberriigis), et kui politsei võtab kodaniku kinni, siis peab too kindlasti süüdi olema.

Seitse aastat hiljem. Koju saabunud Ilja, endine filoloogiatudeng, leiab eest tühja toa – ema ei pidanud vastu ja lahkus teise ilme päev enne, kui poeg vabaks sai. Ka neiu, kelle päästmiseks noormees ööklubis konflikti läks, elab oma elu. Nii jääbki Iljale alles vaid üks – vihkamine teda vangi saatnud politseiniku vastu.

Samal teemal:

Ärgu nüüd lugeja pahandagu, et siinkohal liiga palju ära saab räägitud – aga see juhtub niikuinii raamatu alguspoolel – kuid nuga kõrri kustutab lurjuse eluküünla. Laiba virtuaalne elu jääb aga alles, kui Ilja tapetu telefoni enda kätte saab.

Täiesti uskumatu, palju on võimalik sõnumitest, kirjavahetustest, piltidest ja videotest välja lugeda. Nõndapalju, et identiteedi kaaperdamine on tühiasi. Sest inimesed ju ei suhtle enam silmast-silma, vaid teksti, pildi ja emotikonide abil.

Bittidest ja baitidest annab välja lugeda inimese olemuse, tema mineviku ja kiigata isegi tulevikku. Kogu räpasus on nullide ja ühtede abil avatud kui maastik vaatlustornist selge ilmaga.

Ent kuidas see räpasus maailmani tuua ning karistada tapetu kindralist isa, kes pole sendivõrragi pojast parem, ning seejuures ise ellu jääda? Algab mobiilimäng, kus sõnumite abil surnu tema pere, kolleegide ja äripartnerite jaoks elavaks muudetakse.

Vene kirjandus on vene kirjandus, see pole selgepiiriline ega etteaimatav, vaid pigem hingeline ja üllatav. Ja „Sõnum” on Venemaa noir, kui säärane eksisteerib.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare