Keeruline on selgitada, mis teatud raamatukangelased lugeja kaasa haaravad, aga nii lihtsalt on. Egas muidu poleks ameeriklanna Lois McMaster Bujold karjääri jooksul võitnud viis Hugot, kolm Nebulat ja kaks Locost ning nomineeritud kordi ja kordi.

Tuleb vist tõdeda, et Milesi sarja peab algusest peale lugema, muidu on raske mõista, mis hilisemates raamatutes toimub. Seega pole siinkohal mõtet pikemalt ajaloost heietada. Võib lihtsalt öelda, et Miles on äbariku kehaga – kuigi see on mehhaaniliselt ja kirurgiliselt juba täiesti normaalseks timmitud – kuid hiilgava mõistusega noor inimene planeedilt Barrayar, kes lahendab probleeme kõikjal universumis.

Seekord lähevad asjad nadisti – on ennegi läinud, kuid siis on Miles puhtalt välja pugenud – ja näib, et ta sõjaväelisele karjäärile tuleb lõpp. Põhjus: Milesi tervis annab järele, tekivad arusaamatud krambihood ja juht muutub alluvatele ohtlikuks ja ta saab Keiserlikust Salateenistusest hundipassi.

Aga ei saa ju tarka meest prügimäele saata ning Milesile üllatuseks pakutakse talle piiramatu võimuga keiserliku audiitori ametikohta. Sestpeale läheb asi vaikselt krimkaks üle, sest impeeriumis on üht-teist hämarat, mis tuleks valguse kätte tirida.

Raamat lõpeb positiivsete nootidega, nagu ikka. Masenduses olnud Miles tõdeb, et elab taas ning on samas põnevil, mida tulevik toob. Ootab ka lugeja.