RAAMATUBLOGI: Tere tagasi, õde Fidelma!


RAAMATUBLOGI: Tere tagasi, õde Fidelma!
Kaval maduRepro

Peter Tremayne, „Kaval madu”, tõlkinud Tiia Krass, Viiking, 330 lk.

Kildare’i õde Fidelma on – issand olgu kiidetud – taas üle pika aja Maarjamaad väisamas. Mitte küll ise, vaid kirjasõnas, õnneks, sest vastasel korral oleks siinmail keegi vägivaldselt teise ilma läinud.

Arvamus, et miss Marple oli esimene tõsiseltvõetav naisdetektiiv, on kaugelt ekslik. Enne teda tegutses õde Pelagia (19. sajandi Venemaal) ning veelgi varem õde Fidelma (7. sajandi Iirimaal). Kusjuures tundub, et nende vahele pressib tasahilju Pirita kloostri õde Agatha (15. sajand), kuid see sõltub pigem Indrek Harglast, kas ta lubab apteeker Melchiori tütrel iseseisvalt kuritegusid lahendada või jääb tema rolliks isale nõuannete andmine.

Pole vist imestada, miks on just issanda pruudid need, kel õnnestus ennevanasti detektiivitööd teha. Ilmalikele naistele polnud kohane teise ilma läinute asju ajada ning nende ligipääs meeste maailmale oli pehmelt öeldes piiratud.

Aga jah, kolm õde Fidelma lugu, mis ilmusid maakeeli tosin aastat tagasi – ärge üritage neid raamatuid lettidel teida, läbimüüdud – said lõpuks jätku.

Õde Fidelma pole amatöör, vaid dalaigh, brechoni kohtu kvalifitseeritud advokaat ja tal on anruth’i kvalifikatsioon, mis jääb vaid ühe pügala võrra alla Iirimaa kõrgeimast kraadist, mida ülikoolid ja vaimulikud kolledžid välja andsid. Seega haritud naine, mis sest, et noor ja õbluke. Küll aga tal on võimu, mida õigluse jaluleseadmiseks tarvitada.

Samal teemal:

Seekordses saagas leitakse Kolme Kaevu Lõhe kloostri ühest kaevust peata naisterahva laip. Samal ajal ulbib sealsamas rannikul inimtühi gallia kaubalaev. Kajutist leiab õde Fidelma raamatu, mille kinkis armsale sõbrale (toona olid keldi kirikus ihulikud suhted lubatud), munk Eadulfile.

Niisiis on õde Fidelmal vaja lahendada kaks müsteeriumi, põigeldes (kiriku)seaduste ja reaalse maailma vahel, mis ei ole kaugeltki kloosterlikult rahulik.

Tremayne, õige nimega Peter Ellis, on kahtlemata väga hea ajaloolane, ent tema muundumine kirjanikuks toob Iirimaa mineviku kindlasti paremini rahvani, kui teadusartiklid. Mida raamat edasi, seda paremini hakkad mõistma toonase ühiskonna ülesehitust, seadusi ja adud vastuolusid, mis eristasid keldi ja rooma kirikut.

Samas ei häiri see, et autor ei mängi krimikirjanduse reeglite järgi – ta ei anna vihjeid mõrvari kohta ega avalda ka võimalikke mõrvamotiive, aga tühja sellest. Õde Kildare on sedavõrd särav persoon, et juba teda ja tema tegutsemist jälgida on puhas rõõm. Ning ega lugeja saa õde niikuinii aidata ja pole vajagi, haritud advokaat saab ise hakkama.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare