Nii kiiresti ja ootamatult, kui „Rusikad” esmakordselt sügaval nõukogude ajal, mil Eesti liikus suurte sammudega õitsva kommunismi poole, lettidele ilmus, ka sarnase väledusega sealt kadus. Raamatukauplused võinuks koostada suurejoonelised Brežnevi pakikesed ja „Rusikatele” liita Lenini kogutud teosed ning Karl Marxi „Kapitali” takkapihta, ostubuumi poleks see peatanud.

Ühel hetkel, tõsi, korjati raamat – need paar eksemplari, mis olid veel jäänud – lettidelt (või õigemini leti alt) ära ja ka raamatukogudes polnud seda eriti saada. Ilmselt otsustas mõni kommunist „Rusikad” läbi lugeda ja hoomas õudusega, et see oli täis nõukogudevastast valet ja propagandat.

Jah, „Rusikate” esimest väljaannet oli kärbitud enam kui kahesaja lehekülje võrra, kuid alles jäi piisavalt palju, et imestada – kuidas, pagan, see tekst tsensoritest mööda läks?

Toona oli vabadussõjast rääkimine tabu ja võis tuua kaasa karme karistusi, aga nüüd, palun, on Eesti Wabariigi sünd kenasti paberil. Ja kuidas saab idealiseerida kulakut (siit ilmselt ka peakiri – palgatööjõu kasutaja ehk töörahva vere imeja, kes tuli Siberisse saata, oli ju kulak, eesti keeli rusikas) ning selgitada lehekülgede kaupa, et rikkus loodi ränga rügamisega? Mäletate ju omaaegset poliitökonoomiat, kus ei selgitatud, kuidas kapitalist jõukaks sai – rikas lihtsalt oli rikas ja kõik. Ning see pikk dialoog väiketalupidaja Reinu ja tema endise semu, padupunaseks muutunud Verdeni vahel, kus kommunistlikud ideed selgelt lüüa saavad.

Muide, ses dialoogis on äärmiselt huvitav mõttekäik, mida ajaloolased võiksid edasi arendada (ja kui nad on seda juba teinud, siis taas esile tõsta) – Lenin päästis Eesti rahvuse. Et kuis nii?

„Kui polnuks vene revolutsioone, kui oleks olnud tsaarivalitsus edasi, kas oleks siis üldse kõne allagi saanud tulla ükskõik missuguse Eesti Vabariigi loomine. Käesolevaks ajaks olnuks siin ammu põline Venemaa ja eesti keele kõlagi oleks kadunud. Tsaari šovinistlik venestamismasin oli rängem, julmem, radikaalsem, resoluutsem ja efektsem kui seda tagantjärele ette kujutada osatakse. Sinugi nimi oleks praegu arvatavasti Rene Karassjov, sa räägiksid isegi oma emaga vene keelt ning häbeneksid, et su esivanemad ei olnud puhastverd venelased vaid mingid alaväärtuslikud tšuudid.”

Kui arvestada, et kogu koolisüsteem kuni Tartu Ülikoolini oli läinud sajandi alguseks muudetud siinmail venekeelseks, samuti riigiasutused, siis tõesti, kuhu me Tsaari Venemaa rüpes jõudnuks?

Aga see selleks, „Rusikad”, mis nüüd kärpimata kujul ilmus, on Eesti rahva lugu rohkemgi – ja seda reljeefsuse ja musta-valge vastandumise tõttu – kui maaparandaja käsiraamat ehk „Tõde ja õigus”. Siin on rohkem lihtsust, talupojatarkust ja realismi (vähem küll kõrgfilosoofiat ja kauniskirjandust), mis lõpuks lugejaid köidabki.

Nagu öeldud, on hea raamatu aluseks musta ja valge vastandumine, millele tuleb lisada peoga halle toone. „Rusikad” on kahe mehe lugu, nagu osaliselt ka „Tõde ja õigus”. On Elmr Kaarjas, riigilt talu saanud vabadussõdalane, kes peagi teise ilma läheb, nii et tööd peab jätkama ta verinoor poeg Rein. Ja on Joonas Piirits, litsipoeg, kes võtab elu eesmärgiks rikkaks saada. Vahendeid valimata. Ja nii nad siis kulgevadki omi teid pidi kohtumise suunas.

Nii kummaline, kui see ka pole, ei näikse Wabariik erinevat Vabariigist just palju. Mured on samad – vaesus ja väiksed palgad, mehine viinajoomine (kui kogu „Rusikates” pruugitud hundijalavesi ja kesvamärg praegu rahvale välja jagada, peaksid piiripoed paariks aastaks uksed sulgema), rahulolematus valitsusega...

„Valimised on üleriiklik komöödia, kus iga täiskasvanud inimene mängib tola osa. Mõtle ise: rahvas valitseb, valides valitsust, kes teda valitseb. Absurd. Demokraatia on suur ja tobe stiihia, parlament lobamokkade palagan. Lambakari otsustab, mis karjane tegema peab! Rahvas on kokkuvõttes alati loll, vajab juhtimist ja juhti. Rahvas on alati valitsetav, mitte valitseja.”

Ja nii, tasapisi liikudes läbi õnne ja õnnetuste, armastuse ja petmiste, elu ja surma, jõuab 1927. aastal alanud lugu sinnamaani, kus Wabariik otsa saab. Siiralt kahju, et Silver Annikol jäi triloogia kaks osa avaldamata, kui ta jõhkra mõrva tõttu siitilmast lahkus. Ent äkki ta sai need osad valmis seal, teispoolsuses? Kui sinna jõuame, saame teada.