Ilmselt tunneme Mariaani süvikut ja Kuiperi vööd märksa paremini, kui seda, mis meie sees toimub. Üks asi on inimorganismi toimimine – kas tõesti on see darvinistliku arengu tagajärg või jumala looming – mida ei suuda teadlasedki väga täpselt ära seletada. Ent teine asi on üleüldine teadmine, mis juhtub toiduga suhupistmise ja väljalaskmise vahel.

Kummalisel moel on meil hästireguleeritud söömiskombed, millest räägitakse ja kirjutatakse palju ja jõuliselt. Küll aga si**umiskombed justkui puuduksid. Ometi on söömine ja see teine elutegevuse võrdsed osad. Või veelgi enam – see teine on toitumisprotsessi finiš.

Kokkupakitud ja umbes seitse meetrit pikk soolestik on õnneks või kahjuks varjatud. Kahjuks ses mõttes, et kõhus olev ja toimuv on üsna põnev.

Tegelikult on inimene nagu omaette universum või ökosüsteem ja kõhus peituv siis kas galaktika või mikroökosüsteem. 99% mikrobiootast ehk inimkehal või kehas leiduvatest mikroorganismidest peitub kõhus – selle kogukaal on umbes kaks kilo – ning seda alles asutakse tasapisi uurima.
Ühesõnaga, bakteriteta kooleks me ära, mistap ei tasu liigse innuga minna ostma seepi, mis hävitab kõik mikroorganismid.

Giulia Enders ei ava lihtsalt meie sisemist ilu, vaid selgitab populaarteaduslikult, kuidas seedimisprotsessid käivad, bakterid töötavad ning keemia toimib. Kusjuures selgub, et paljude tõbede alged peituvad seedimises, kuigi loogiliselt võttes ei tohiks nii olla.

Nõndasiis, kui inimene tahab olla terve, peab ta soolestikus korra majja looma. Kusjuures viiteid ebakorras seedimisele annab selle, mis tagant välja tuleb, struktuur ning essu liigid ja klassifikatsioon on raamatus kenasti ära toodud. Ja veel hulgaliselt põnevat. Häbenemata.