RAAMATUBLOGI: Tšapajevi anekdoodid - KGB või imperialistide looming?
Venemaal olevat anekdoote Tšapajevist, Petkast ja Ankast rohkem, kui kõigist teistest persoonidest kokku. Ilmselt ongi. Tšuktšide, Brežnevi ja Stirlizi lugudest kraabib ehk raamatu kokku, ent Tšapai ja tema kaaslaste stooridest saaks trükkida mitu köidet. Igatahes sest kogumikust on hulk teada-tuntud anekdooti välja jäänud.
Iseenesest huvitav, kas nooremal põlvkonnal, kui Tšapaist anekdoote räägitakse, lööb pildi ette vuntsidega tüübist, kes ratsutades lahingut juhib või meeleheitlikult kuulipildujatärina saatel üle jõe üritab ujuda? Vanematel lööb kindlasti. Vähemalt neil, kes punaarmees aega teenisid, sest paar korda kupatati kõiki kinno legendaarset filmi vaatama.
Eks too linateos, mis valiti 1978. aastal maailma saja parima filmi hulka, saigi anekdootidele aluseks. Üks räägib naljaka loo, mis Tšapajeviga olla juhtunud, räägib teinegi…
Samas on kogumiku esimeses osas, kus selgitatakse Tšapajevi ja kuulsa filmi ajaloolist tausta, kaks versiooni anekdootide sünnist.
Esimese järgi hakkasid pilajutte Tšapajevist välja mõtlema vene emigrandid, teise põhjal aga KGB – et rahvas ei räägiks anekdoote riigijuhtidest. Nõukogude ajal, muide, levitasid partei agitaatorid kuuldusi, et anekdoodid on osa külmast sõjast. Imperialistid proovivad neid levitades õõnestada sotsialistlikku korda ja anekdootide väljamõtlemiseks olevat USA-s suisa teaduslik instituut.
On selle instituudiga, kuidas on, Tšapai anekdoodid on saatnud meid läbi elu ja saadavad ilmselt edaspidigi. Aga kellest siis veel head nalja rääkida? Kuid teisalt… Järgnevgi pole paha.
Taavi Rõivas selgitab Jürgen Ligile: „Kus ma olen teie juht? Valitsuses. Aga õhtul, öösel – võid igal ajal mulle külla tulla. Tuled ja näed, et ma suitsetan. Astu edasi. Istu. Hakka ka suitsetama. Tuled ja näed, et ma joon teed. Astu edasi. Istu. Hakka koos minuga teed jooma. Tuled ja näed, et ma sööd pelmeene. Astu edasi. Istu. Hakka suitsetama.“
