„Kolumbus kinnitab otsad“ on eesti keeli varem ilmunud, 1958. aastal, mil oli vältimatu vajadus näidata siinsetele kommunismiehitajatele, et mujal maailmas on veelgi halvem, kuid ka kuuendikul planeedist eksisteerib üksikuid probleeme. Tegelikult, kui ridade vahelt lugeda, on neis följetonides palju enamat, kui näpuvibutamine oskamatu remondimehe või enesekeskse bürokraadi suunas. Vastu särab nõukogude elu absurdsus, ent kuivõrd kinnises inforuumis elav mass sellest aru sai, on iseasi.

Kapitalistlikule ühiskonnale tuli muidugi anda täiega. Raamatu nimilugu ilmus pärast seda, kui Ilf ja Petrov said pikemat aega viibida depressioonijärgses USA-s, et tutvuda Nõukogude Liidu esivaenlase tegelikkusega. Lisaks följetonidele üllitasid nad ka raamatu „Ühekorruseline Ameerika“, mis, tõsi, pälvis kriitikat, sest seal ei rapitud piisavalt kapitaliste ega tuntud kaasa orjastatud töölisklassile.

Küll aga andis Eesti kultuuriladvik oma panuse läänemaailma materdamisse, tuues 1959. aastal ekraanile telenäidendi „Kolumbus kinnitab otsad“. Ajaleht Sirp ja Vasar tutvustas lavateost nii: „Esmaspäeval, 26. oktoobril, linastub televisiooniekraanil I. Ilfi ja J. Petrovi satiiriline jutustus «Kolumbus kinnitab otsad», mille instseneerimisel on kasutatud lisamaterjalina ka samade autorite pikemat olukirjeldust «Ühekorruseline Ameerika». Kasutades andekalt satiirilist hüperbooli ja kontrasti, lasevad autorid Kolumbusel avastada Ameerika mitte sajandite eest, vaid alles meie päevil. Kuulsa maadeuurija kummalised seiklused ameeriklastest «pärismaalaste» keskel, uskumatud avastused ja «imed», mis avanevad lihtsameelse ja tsivilisatsioonist puutumatu Kolumbuse silmale, loovad satiirilis-humoristliku pildi üldtuntud ameerika elulaadist.“

Kummalisel kombel mõjuvad Ilfi ja Petrovi följetonid tänapäevalgi värskena, aga ju siis ongi hää huumori mõju värskendav. Samas kahju, et följeton kui selline on jäänud minevikku. Ju siis on tänapäeval elu nii hea, et korralikuks pilalooks aines puudub.