Tea, kuidas asjatundjad liigitavad, ent „Punaste tõus“ võiks kuuluda revolutsioonilise ulmeactioni kilda, kus ühiskonna madalamad rõhutud kihid üritavad rikaste valitsejate ikkest pääseda. Et siis nagu Venemaa 1917, aga tulevikus.

Eks igaüks tõmba oma paralleelid, ent „Punaste tõusu“ lugedes tulevad silme ette Näljamängude triloogia, „Kärbeste jumal“ ja „Enderi mäng“.
Marss aastal umbes 2700. Kaevurite kolooniad elavad ja rügavad palehigis maapinna all puurides välja toorheelium-3-e, et muuta planeet aegade pärast elamiskõlblikuks. Elu on karm, kuid tühja sest, tulevase õnne nimel võib kannatada.

Paraku on õnn juba ammu õuel. Kaevurid, vaesekesed, ei tea, et Marss on ammu asustatud ning nad orjavad mandunud ühiskonda, kus valitseb kastisüsteem ja kõrgema taseme härrad-prouad ehk kuldsed pühenduvad vaid naudingutele, kui juhtuvad klannisiseses olelusvõitluses elu säilitama.

Jäägu siinkohal vahele see osa, et miks ja milleks, kuid parim põrgukaevur, Darrow, punane ehk kõntsakihi poiss, muudetakse kuldseks ja kupatatakse pinnale legendaarse, valitsejaid tootva instituudi sisseastumiskatsetele. Mis on brutaalsed ja letaalsed.

Ühesõnaga algavad järjekordsed näljamängud, kus nõrgemad notitakse halastuseta maha ning kümnest kojast ehk laste miniarmeest saab võita vaid üks. Ja sel ühel saab olla vaid üks juht.

Põnevust on piisavalt, möll käib ja pole vist raske arvata, kes sõja ära võidab. Ent sellega on tehtud vaid väike osa tööst – kaevurid on endiselt surutud maa alla orjama. Mis edasi, saab teada raamatuist „Golden Son“ ja „Morning Star“. Eesti keeli neid pole ja siinpool kui kummi väga venitatakse, loetakse triloogia järgmised osad läbi inglise keeles.