RAAMATUBLOGI: Ühte vingesse suvesse pakitud ajalugu
Pealkiri – „Üks suvi. Ameerika 1927“ – võib kõlada kahtlaselt ja ebamääraselt, ent autori nimi annab raamatule raudkindla kvaliteedimärgi.
Kuidas jutustada lugu või aja lugu nii, et see köidab jäägitult? Bill Bryson teab. Esmalt selgitas ta lahti teekonna suurest paugust Homo Sapiensini teoses „Kõiksuse lühiajalugu“. Siis võttis käsile inimese ja kodu ning kirjutas raamatu „Ringkäik kodumajas. Eraelu lühilugu“. Nüüd siirdub Bryson Ameerikasse.
Kõige aluseks on idee, ja Brysonil on see särav – ta võtab aluseks ühe aasta viis kuud ning sealt ajas tagasi ja edasi rännates jutustab lahti Ameerika 20. sajandi ajaloo.
Miks just 1927? Sest sel aastal toimus nii mõndagi põhjapanevat. Charles Linbergh – tema on raamatu telg – lendas esimesena vahepeatusteta üle ookeani, USA Föderaalreserv tegi vea, mis pani aluse üleilmsele panganduskrahhile, Sacco ja Vanzetti hukati, pesapalli suurimal staaril Babe Ruthil ja New York Yankeesil oli erakordne hooaeg, The Jazz Singer lõpetas tummfilmide ajastu, raadio elas parimaid päevi ja esmakordselt demonstreeriti televisiooni, Mississipi tõusis üle kallaste, põhjustades USA ajaloo suurima üleujutuse, Ford lõpetas mudeli T tootmise ja alustas mudeliga A, avati Hudsoni jõealune Hollandi tunnel, Al Capone võimutses, toimus legendaarne ja skandaalne Dempsey – Tunney poksimatš, keeluseadus kehtis täie jõuga…
Seega saab ühe aasta põhjal kirjutada lennundusest, pesapallist, kinost, raadiost, televisioonist, terrorismist, autondusest, USA maffiast, alkoholitarbimisest, profipoksist ning lõpuks ka Ameerikast piisavalt laialt, kuid samas detailiderohkelt ja põnevalt. Geniaalne! Ehk nagu kirjandusminister Mart Juur ütles: seda raamatut lugedes tekib üksainus hirm – et see saab ükskord otsa.
Võib tunduda kummaline, et Bryson valib raamatu peapersooniks Lindberghi – no mis ta siis ära ole… lennata New Yorgist Pariisi. Ent käsil oli lennundusajastu ning Ameerika otsis endale iidolit. Lindbergh, toona 25 aastat vana, kena ja sümpaatne noormees, sobis briljantselt.
„Ürituse ulatus oli enneolematu,“ kirjeldab Bryson vastse kangelase vastuvõttu New Yorgis. „Sõja lõpetamise tähistamiseks korraldatud paraadi järel 1918. aastal koristasid tänavapühkijad kokku 155 tonni prahti. Lindberghi paraadi järel oli prahikogus 1800 tonni.“
Toonane aeg oli tänapäevasele inimesele üldiselt mõistmatu. Maailm vaimustus sellest, mis paneb praegu õlgu kehitama või on oma aja üle elanud. Aga 1927. kommenteerisid Nobeli kirjanduspreemia kandidaadid Bernard Shaw isikus raadios poksimatše; negatiivne eugeenika lokkas ja üliinimesteks peeti põhjamaalasi, rassiviha tõttu keelati Saksa heliloojate teoste esitamine, populaarsemaid raadiosaateid kuulas kümneid miljoneid inimesi… Siia võiks lisada kümneid ja kümneid näiteid, kuid parem oleks võtta kätte ja lugeda raamatut ühest vingest suvest.
