„Kaltsunukus“ leidub värskust piisavalt. Pika ja aadelliku nimega uurija, keda lühendatult kutsutakse Wolfiks, on enda arvates näinud kõike. Aga ei ole. Ühel heal (või õigemini halval) päeval leitakse laip, mis on kokku õmmeldud kuue inimese kehaosadest. Ehk siis üks surnukeha, kuus surnut. Ja lähebki möll lahti.

Ei saa just öelda, et Wolf oleks maailma stabiilseim inimene, aga eks hullusest ole teinekord kasu, kui see ühendada kire ja tarkusega. Esmalt tuleb välja selgitada kes need kuus tapetut, kellest „kaltsunukk“ kokku õmmeldi, õigupoolest on. Õnneks leidub Wolfil säravaid ja nutikaid abilisi, sest pole lihtne tuvastada inimest käe või jala põhjal. Ent kurjategija on õnneks ja ilmselt teadlikult jätnud märgid, mille abil tõele ligi pääseda. Kahjuks on tõde Wolfi jaoks õõvastav.

Karm on, aga karmimaks läheb. Wolfi ajakirjanikust eksabikaasa kätte satub nimekiri kuuest järgmisest ohvrist, kus kirjas ka tapmiskuupäevad. Viimasena troonib Wolfi nimi.

Pealtnäha on siitmaalt asi lihtne – otsi üles inimesed, keda mõrvar soovib teise ilma läkitada, võta nad kaitse alla ning pool probleemist saab lahendatud. Aga oleks see kõik nõnda lihtne…

„Kaltsunukk“ lööb maailmas laineid ning saab igast kandist positiivseid arvustusi. Põhjusega. Kas just üks kõigi aegade parimaid debüütkrimkasid, aga hea kindlasti. Korralik kütmine ameerika mägedes üles ja alla, piisavalt põnevust ja korralik lõpplahendus. Ehk siis täiesti kobe raamat neist paljudest, kus peaosa etendab äraspidine politseinik.