RAAMATUBLOGI: Üks päev Sirbi ja Vasara elus

Olev Remsu, „Ämblik ja kultuur“, Tänapäev, 224 lk.

Raamatu stsenaarium oleks nagu Solžõnitsõn, et üks päev Sirbi ja Vasara elust, Eesti Ekspress võrdles raamatut Dovlatovi omadega, aga tegelikult on Remsu, mis Remsu.

Remsut ikka kisub sinna nõukaaega. Tegelikult hea, et kisub. Tema Supilinna triloogia oli igatahes äge, lõi viie-kuuekümnendate Tartu justkui lehvikuna laiali. Hää eesti keel ja lahedad tegelased lisaväärtusena kaasas. Nagu Brežnevi pakike.

Nüüd on aeg kaks kümnendit edasi liikunud, ja pealinna, ja kultuurisfääri ehk Sirpi ja Vasarasse ehk siis selle legendaarse ajalehe toimetusse. Muide, Digarist saab vanu Sirpe lugeda. Ja nostalgiliselt õhata, et nood ajad, austatud seltsimehed, on möödas.

Et siis läheneb Suure Sotsialistliku Oktoobrirevolutsiooni ehk SSOR-i 60 aastapäev. Seega 1977. Ja suur juubelinumber on vaja kokku panna.

Ega „Ämblikus ja kultuuris“ suurt miskit põhjapanevat toimugi. Elu lihtsalt kulgeb. Toonane elu toonaste tegelastega. Kes teab, tunneb ära, kes ei tea, loeb niisama. Samas, kui meenuta kaheksakümnendate lõppu, siis oli elu ajakirjanduses oluliselt rajum, kui ses Remsu raamatus. Ju siis kultuuriinimesed olid kultuursemad, või mis?

Tea, kuidas need, kel mälestused Nõukogude Eestist puuduvad, kirjeldusi tolleaegsest elust vastu võtavad, aga niipalju tuleb öelda, et persoonid on autentsed.

Mehed ministeeriumist oli just sellised punnitatult rahvalikud tüübid, kes kõrgelt õpetasid, kuidas elada, kirjutada ja olla. Usklikud olid usus kirglikud. Kunstnikud ihkasid nõukogude võimule salamisi ära panna, kasvõi pealtnäha tühise detailiga. Paatoslikud parteilased uskusid kommunismi võitu ja helget tulevikku, kuid ei tahtnud suhteid mitteparteilaste ja uskmatutega rikkuda. Ikka leidus neid, kes sepistasid valmis poeemi suurest Leninist ega leppinud tõsiasjaga, et seda ei tahetud avaldada. Aga avaldada ei tahetud seepärast, et siis oleks poeemikirjutaja kohustuslikus korras autasude ja tiitlitega üle külvatud. Keeletoimetajad on keeletoimetajad iga ilma ja võimuga, üritades ilusa eesti keele nimel lahingusse tormama.

Ja ämblik, kes toovat õnne või õnnetust, on laval kogu etenduse ajal, kuid prožektorite siravasse valgusse satub alguses ja lõpus, sümboliseerides võõrast võimu, mis meid võrkudesse mähib. Aga näe, välja rabelesime.