RAAMATUBLOGI: Ükskord tuleb meil pattude eest maksta niikuinii
Kurb, et Hans Koppel on kõigest Rootsi kirjaniku Petter Lindbecki pseudonüüm (huvitav, miks ta eestipärase kirjanikunime võttis?), mitte Maarjamaa autor. Kui olnuks, imestanuks: ohoo, meite mees on päris tubli tükiga hakkama saanud.
Tegelikult kirjutab Lindbeck ka oma nime all, kuid lasteraamatuid. Ja täiskasvanute kirjanik peab erinema lastekirjanikust, sestap ka varjunimi, selgitas Lindbeck-Koppel. Aga miks just Koppel, seda saladust ta ei avaldanud.
Ent tühja sest nimest, tähtis on lugu. Ja lugu on karm. Ühest küljest thriller, kuid teisest kristlik tõdemus, et ükskord tuleb pattude eest maksta niikuinii. Üks teeb seda maises ilmas, teine põrgus põledes.
Jah, minevik saab alati meid kätte. Ylva on pealtnäha tore pereema ühes väikses Rootsi linnas, mille nimi on – ei, mitte Otepää, vaid Hitrap. Tore ja kaasaegne pereema – kasvatab tütart ja lööb aeg ajalt üleaisa.
Ühel heal päeval lahkub Ylva töölt, kuid koju ei jõua. Eks abikaasale ole kah üht-teist teada, mistap ta hoobilt politseisse ei torma. Ja kui lõpuks tormab, hakkab selguma üht, teist ja kolmandat. Ent see kõik on pärismaailmas, kuhu Ylval asja ei ole, tema on sattunud õudustemaale, et kanda lõpuks vastutust olnu pärast.
Õudustemaa asub pärismaailma tsentrist ehk kodumajast paarisaja sammu kaugusel, vastsete naabrite keldris, kuhu Ylva on lukustatud ja peab oma keha kasutada andes minevikupette lunastama.
Pilk pärismaailma on Ylval siiski olemas. Kahjuks. Ekraan, mis näitab reaalsust, pilti kodust – kus tema abikaasa iga kuuga endisest elust eemaldub, tutvub kena naisterahvaga ja nii edasi. Ent, mis kõige hullem – ka tütar lepib uue eluga.
Meetodid, kuidas kurjategijad alistavad oma ohvreid, on kogu maailmas ühesugused ja sama vana kui inimkond, selgitab raamatu üks tegelastest, psühhiaatria emeriitprofessor, raamatu „Ohver ja kurjategija“ autor. Nii juhtimiseks kui alistamiseks on vaid kaks vahendit: piits ja präänik. Alistamise põhipunktid on järjekorras:
1.Eraldamine, sotsiaalne isoleerimine.
2.Breaking in violence.
3.Näljutamine.
4.Vägivald/vägivalla ähvardused.
5.Alandamine.
6.Süütunne.
7.Sõbralikkus, soosimine.
8.Mina blokeerimine.
9.Lootusetu tulevik.
Eelnev oli teooria, raamatus kirjeldatu praktika.
Kui aga midagi ses thrilleris eraldi esile tõsta, siis lõpplahendust. Mis on üllatav ja lööb hinge pooleks – tundub, et finaal on ebaõiglane, ent samas õiglane. Mine võta kinni…
