RAAMATUBLOGI: Vaade surmamõistetute kambrisse
Inglise keeles on hea väljend, millel maakeeles pole head vastet – creepy. „Liblikate aed” on just täpselt creepy story.
Mõneti hea, et lugu algab lõpust, siis, kui sündmused on juba sündinud ning suurem osa „liblikaist” pääsenud. Siis on kuidagi rahulikum siseneda sarimõrvari maailma ja tema suhetesse ohvritega.
Creepyks teeb loo vaade surmamõistetute kambrisse, mis on küll elegantne, rikkalik ja särav, ent ikkagi kamber, kust tagasi ei tulda. Kamber on Aed, mida valdab Aednik. Liblikate kollektsionäär. Õigemini „liblikate”, sest tema kogusse kuuluvad röövitud verinoored neidised, kelle seljale tätoveeritakse detailirohked tiivad nagu päris.
Tüdrukutelt võetakse nii vabadus, kui nimi ja antakse uus. Uus nimi ja elu – luksuslik, kuid lühike, sest ilu tuleb säilitada, ent tätoveeringud ju vananevad. „Liblikad” teavad oma saatust ja valmistuvad selleks.
Lugu hüpleb mineviku ja oleviku vahel. Olevik on ühe „liblika” jutustus FBI uurijatele, minevik tema enda meenutused Aiast.
Hutchinson on läinud raamidest välja ega kujuta kassi-hiire mängu heade ja pahade vahel. Mäng on lõppenud, kestis vaid viivu, sest headel pole kuni viimaste hetkedeni Aiast aimugi. Uurijate töö on rahulikult ja aeglaselt pusletükid kokku panna, et üleüldse aru saada, mis toimus ning seda protsessi lugejaile esitataksegi.
Keeruline öelda, kas noored inimesed – süüdi vaid selles, et on kenad ja sattusid valel ajal valesse kohta – teades ette oma saatust, käituvad just nii, nagu käituvad? Enamus lepib olukorraga, mõni vajub kokku, üksikud võitlevad, kuigi lootust ei näikse olevat.
Lugu on suurepäraselt konstrueeritud ja liigub treppi mööda finaalini, kusjuures alles lõpuosas võib hakata aimama, kes on „liblikate” päästja. Teisalt on hästi lahti kirjutatud väärastunud hing, mis pealtäha tundub esteetiline ja romantiline, ent tegelikkuses on maniakaalne ja süsimust.
Lugemine pole lihtne ja samastumine ohvritega võimatu. Ning aeg-ajalt tuleb endale kinnitada, et õnneks on see kõik fiktsioon.
