Niisiis saab teada, kuidas GRU (Glavnoje Razvedovatelnoje Upravlenie) ehk Nõukogude Liidu sõjaväeline luure, KGB suur konkurent, töötas, mitte töötab. Ilmunuks see raamat seitsmekümnendail… Aga hea küll, parem hilja, kui mitte kunagi.

Suvorov monteerib NSVL-i luure lahti nagu automootori ja selgitab täpselt, miks üks või teine detail vajalik on ning mil moel see tegutses. Suvorov pole eemaltvaatleja, vaid räägib asjast seespool olija pilguga. Sest teatavasti õppis ta Nõukogude sõjaväe luureakadeemias ja suunati seejärel GRU residentuuri Genfis. 1978. aastal otsustas ta kommunismi ehitamisest loobuda ning palus Suurbritannias asüüli.

Muide, isegi nõukogude inimesed ei teadnud enamasti GRU olemasolust, mis näitab, kui salajane see organisatsioon oli. Just seepärast töötaski GRU tõhusalt, pumbates välismaalt välja väärtuslikku teavet.

Vastuse saavad küsimused: miks oli sõjaväeluuret vaja? Kuidas GRU oli organiseeritud taktikaliselt, operatiivselt ja strateegiliselt? Keda ja kuidas sina tööle võeti? Milliste meetoditega värvati agente ja kuidas oli kogu värbamistegevus üles ehitatud? Miks olid olemas spetsväeosad ja millised olid nende ülesanded?

Nagu Suvorov ütleb, oli Nõukogude Liit inimkonna häbiplekk ja GRU, vaatamata kogu ilule, kuidas see oli üles ehitatud ja töötas, inimvihkajaliku režiimi valvekoer. Samas ei süüdista Suvorov luurajaid, sest nende töö oli juba kord selline. Ega saa ju koeralegi pahaks panna, kui ta peremeest kaitstes hammustab. „Eh, kui kõik need targad ja intelligentsed GRU poisid rüganuks hea asja nimel…“ avaldab ta luurajaile kiitust.

Tänapäevast Venemaa luuret, FSB-d, peab Suvorov GRU haledaks varjuks. Küll aga tõdeb, et vanad spioonid, kes veel elus, on endiselt valvsad. Suvorov meenutab Venemaa presidendi Vladimir Putini vastust küsimusele, kas ta oli endine tšekist? „Endisi tšekiste pole. Kes on tšekist, jääb selleks igavesti,“ sõnas Putin. Sama on GRU-lastega. Ent õnneks hakkab kogenud luurajate seltskond kokku kuivama.