RAAMATUBLOGI: Väikelinna bluus ja tüdrukhundid
Väikelinnad pole alati idüllilised kogukonnad, kus lokkab rahu ja sõprus, perekond ei pruugi olla õnnis varjupaik ning piigad võivad olla midagi muud, kui leebed ja armsad.
Juhtub, et raamatuid kirjutatakse sellest, mis on olnud. Teinekord tegelikkuse piiridesse jäädes, teinekord vinti peale keerates. Kate Kessler oli lapsepõlves see, kelle kohta kehtis väljend „paha tüdruk“.
Üks jääbki lapsepõlve, teine läheb eluga edasi. Kessler otsustas, et targem oleks kirjutada pahadest tüdrukutest, kui ise säärane olla.
Raamatu peategelane, kriminaalpsühholoog Audrey Harte on Kessleri nägu ja tegu, nagu võib mõista. Edukas – pidev telesaatekülaline – ja ka kõike muud. Ainult et lapsepõlv on tal olnud karm. Teismelisena aitas ta tappa sõbranna isa, kes tütart vägistas ja sattus noortevanglasse, kus tuli end maksma panna. Elukool missugune.
Reaalsuses autor kedagi ei tapnud, ent kõik muu oli. „Sõbranna rääkis mulle, kuidas isa teda vägistas ja me vaid kujutasime ette, kuidas ta maha lööme,“ rääkis Kessler. „Sellest saingi raamatu idee – mis toimub tüdrukutega, kui nad tegelikult tapavad. Kuidas jätkuvad nende suhted, kuidas elus edasi minnakse.“
Ühel heal, või õigemini halval päeval naaseb Harte depressiivsesse kodulinna, satub kõrtsi ees sõnavahetusse purjus mõrvakaaslasega, kes leitakse järgmisel päeval surnult. Ehk siis selline on loo alguspunkt. Edasine on aimatav – Harte peab leidma mõrvari, muidu juhtub vastupidine.
Eks ta üks väikelinna bluus ole. Inimsuhted pisikeses kogukonnas, rõõmud ja mured, kord torm, siis päike, saladused, mida teavad kõik…
Peategelane on sitke ja särav tüüp, kes proovib kuidagiviisi ellu jääda selle väljendi kitsamas ja laiemas mõttes. On temalgi üht-teist varjata ja üht-teist välja selgitada. Ligi nelisada lehekülge kiiret kulgemist kinnises kogukonnas, keset issanda imepärast loomaaeda. Ja loo moraal: kõigel, mida sa teed, on tagajärg.
