RAAMATUBLOGI: valitsuse lekkinud kirjad ehk miks kirjandusministrit vangi ei panda?
Teinegi ports Eesti Vabariigi valitsuse salajast kirjavahetust on saanud kaante vahele. Muidu urgitse üksikkirju laupäevastest Postimeestest nagu Toots saia seest rosinaid.
See, et valitsuse salakirjad sedaviisi ilmuda saavad (kirjandusministril Mart Juurel peab Stenbocki majas olema hea allikas või häkkerist sõber), näitab selgelt, et NATO vihmavarjule ja USA abile meil loota ei tasu.
Ookeanitagused peavad Eestit kärbsemustaks gloobusel. Või kui NATO-l oleks keha koos siseorganitega, asuks väljastusauk Eesti kohal. Sest kuidas muidu selgitada seda, et USA pole nõudnud Juure vangistamist ja mees veel vabaduses ringi liigub?
Kui keegi Barack Obama kirjadele ligi pääseks… Või mis, aitab väiksemastki. Julian Assange istub juba aastaid redus, ja mida ta WikiLeaksi niiväga lekitas…
Iseenesest pole EV valitsuse kirjavahetuses midagi erilist ega üllatavat, sest too seltskond ei räägi ka avalikkuse ees eriti asjalikumat juttu.
Kui mõnel tekib kahtlus kirjade tõepärasuses, tuleb lugeda tagakaanel kalli peaministri Taavi Rõivase öeldut. Et see raamat olla talle eriti armas, meenutades kauneid hetki lapsepõlvest ja noorusajast. Ja et tegu on autentse tõsielukirjandusega, mille lugejat tabab hõllandus, magusvalus nostalgia ja äratundmisrõõm.
Kui meie kallis peaminister nii ütles, siis nii ka on.
