Selge see, et Vladimir Putin – kas keegi tõesti usub, et asja taga oli maailma õiglasem kohus? – käitus Mihhail Hodorkovskiga karmilt. Isegi ebaõiglaselt. Pistis mehe lihtsalt vangi ning hävitas tema naftafirma.

Kõige ebaõiglasem kogu loo juures on see, et teised Venemaa oligarhid pääsesid puhtalt. Mis oli puhtalt pääsemise hind, teab vaid taevas ja ilmselt ka Putin, kui pangaarvet vaatab. Aga see selleks.

Ajalugu ei peegelda tõde, vaid kirjutaja nägemust möödunud aegade sündmustest. Nii võib öelda ka selle raamatu puhul. Kohati tundub, et Hodorkovski on justkui Lenini lapselaps, sama südamlik ja hea. Pane talle laupäevakul palk õlale, tee pilti ja publik poetab pisara.

Samas tuleb kohe öelda, et ega raamat sellest halvemaks muutu, kui ajalugu peegeldub läbi kellegi silmade. Mart Laari õpikut, kus Edgar Savisaart ei mainita, pole ju ära keelatud. See on autori õigus, näha maailma läbi kitsa pilu ja roosade prillide.

Kogenud ajaloohuviline uurib teksti kahlemata huviga, kuid märkab ka seda, mida rääkimata jäetakse ja millisest vinklist minevik paistab.
Pikk jutt on teadagi mis jutt. Lühidalt: Hodorkovski räägib oma elust ja Venemaa brutaalsetest üheksakümnendatest. Räägib, kuidas kuuendikul planeedist hakkas taastekkima kapitalism, erafirmad ning kuidas miljardeid maksvad ettevõtted sadu kordi odavamalt erakätesse läksid.

Tuleb püsti tõusta, müts maha võtta ja aplodeerida Hodorkovskile ja teistele oligarhidele – miljonid dollarid vedelesid maas, kuid nemad oskasid need üles korjata. Skeemid, kuidas manipuleerida rublade ja dollaritega nii, et vaheltkasu kühvelda hanguga, olid tegelikult imelihtsad.

Miljonid tuli kuhugi paigutada ja nii sündis esmalt pank ja seejärel erastati, õigemini ärastati Jukos. Kõigest sellest Hodorkovski jutustabki, iseasi, kui ausalt ja täielikult. Jutustab sellestki, kuidas ta Jeltsini päästis, Putiniga konflikti sattus, kohtu alla läks ja vanglas istus.

Tuntud ajakirjanik Natalja Gevorkjan mängib kõrvaltvaataja rolli ning täiendab raamatut oma peatükkidega, kuid vahekohtunikuks on teda raske pidada, pigem Hodorkovski assistendiks. Ent nii siin maailmas asjad käivad. Ühtset tõde on harva, pigem on ühe poole ja teise poole tõde. See siin on Hodorkovski tõde.