RAAMATUBLOGI: Venemaa ei tunne olnu pärast kahetsust ega piina
Mõttel on jõud. „Unustuse piir“ on üks pikk-pikk mõte, sisemine monoloog elust ja olnust. Või siis pikk-pikk teekond unustustemaale, millest teatakse, kuid ei räägita.
Võib arvata, et just nii on võimalik käsitleda Venemaa vangilaagrite pärandit, sest otse rääkida ja fakte pilduda pole lubatud. Timukad ja ohvrid on ju veel alles. Ja nende järeltulijad.
Ehk seetõttu ongi raamat ka nimedeta. Noor mees, geoloog, reisib Kaug-Itta, saamaks selgust, kes on ta elu päästnud pime Teine taat. Isegi kaks korda päästnud: esimest korda veendes ema sünnitama, teist korda loovutades verd, mis Teise taadi hauda viis.
Rännak aastakümnete taha, neisse õudustesse, kus kannatasid miljonid. Ja surid. Mahajäetud kaevandused, barakid… Kõik unustuse hõlma vajunud. Vaadata tõtt minevikuga pole lihtne, saati kui Venemaa teeb kõik, et noid aegu mälust kustutada.
Sergei Lebedev on öelnud, et raamat aitab lahti saada taagast. Minevik on vaja läbi tunnetada ja läbi elada, siis saabub vabanemine. Ent kui sa jääd poolel teel pidama, väljud reaalsusest, jääb taak sinusse igavesti.
Ent mida teha timukatega? Autor annab näo neile, kes on seni olnud vaid anonüümsed siluetid, kuigi elasid ja hingasid meie keskel, lahustusid ühiskonda.
„Venemaa ei tunne olnu pärast kahetsust ega piina,“ arvas Lebedev ühes usutluses. „Kuriteod jäävad karistuseta. Kaheksakümnendail oli võimalus, kuid see lasti käest. Lugesin romaani kirjutades läbi kõik perestroika-aegsed lehed. Jah, seal räägiti palju „neetud minevikust“, aga see oli ka kõik. Meie asi on avada uks ja rääkida tõde. Ülejäänu teeb tõde ise ära.“
