RAAMATUBLOGI: Venemaa pole hea ega halb vaid paratamatus
Millegipärast ei taha maailm ikka aru saada, et Venemaad pole mõistusega võimalik mõista, nagu ütleb Fjodor Tjuttševi legendaarne luulerida – „Умом Россию не понять“. Ikka üritatakse. Üritatakse mõista Venemaad ja venelasi ning sobitada läänelikku maailmapilti.
Gregory Feiferil on vene juured ja Harvardi haridus, aga ikka kirjutab ta Venemaa paradoksidest. Ei ole mingeid paradokse, on Venemaa koos oma bütsantsliku kultuuri, valitsemise ja tavadega. Nii lihtsalt on. Venemaast ei saa iialgi euroopalikku riiki, ja miks peakski? Erinevus ju rikastab.
Hea küll, Feiferit ei tasu milleski süüdistada. Ta annab endast parima, et maailmale selgitada Venemaa olemust, kogu seda dualismi, kus miljardärid elavad kõrvu kerjustega, vaatamata valitsuse vastuseisule tehakse suurt kunsti ja maailmatasemel teadust ning rahvas kirub ja armastab oma valitsejaid alates Leninist kuni Putinini.
Mõistagi räägib raamat Venemaa ekstravagantsusest – kui raha pillutakse siia ja sinna – vaesusest, mis valitseb. Räägib joomiskultuurist, mis on muule maailmale mõistetamatu, kuid lihvitud täiuslikkuseni. Räägib venelaste suurest hingest ja üheperetundest, mida vähemalt eestlaste seas ei kohta. Räägib pohhuismist ja Siberist… Ühesõnaga, kõigest sellest, mis Venemaad mittetundvatele on kummaline.
Venemaad ei saa muuta, sellega tuleb leppida ja kohaneda. Võeti Krimm, mille Hruštšov purjuspäi Ukraninale andis, tagasi, siis võeti. Maailm ongi sellega leppinud. Torisetakse veel veidi ning unustatakse. Kas Venemaa kehtestatud sanktsioonid mõjusid? Mõjusid küll, tegid karu veelgi tugevamaks.
Venemaa, tundub, on paratamatus.
Ajaloolane ja poliitik Mart Nutt on raamatust arvanud järgmist.
Gregory Feifer, National Public Radio endine Moskva korrespondent, on Venemaa eluolust kirjutanud sisuka ja köitva raamatu – seda on isegi raske paigutada kindla žanri alla, kuna seal on kõike, mida lugeja võiks Venemaa kohta üldse teada tahta.
Feifer ei ole üksnes Venemaa kõrvaltvaataja. Tal on Venemaaga väga lähedane isiklik suhe: tema ema on Venemaalt pärit. Kindlasti on Feiferi sügavat huvi Venemaa vastu tiivustanud just ema ja Venemaal elavate sugulaste ning sõprade jutustused, mälestused, läbielamised ja hinnangud. Ajakirjanikuna suutis Feifer pugeda vene inimese hinge sügavamatesse soppidesse, mõista nii Venemaad kui venelasi seestpoolt ja õppida tundma seda, mis jääb lääne inimestele peaaegu alati kättesaamatuks ja mõistetamatuks.
Autor ei ole siiski piirdunud üksnes Venemaa vaatlemisega. Ta on süvenenud mahukasse Venemaad puudutavasse materjali alates ajakirjandusest, mälestusest ja ilukirjandusest kuni põhjalike tõsiteaduslike käsitlusteni ning tõlgendanud Venemaal toimuvat süsteemselt ja kõikehaaravalt. Tema lähenemises on märkimisväärne koht isiklikel ja ta ema perekonna kogemustel, elul ja käekäigul. Ja muidugi saatusel, mis tabas miljoneid vene perekondi nii tsaaririigi kui kommunismiaja repressioonidena. Feifer süüvib põhjalikult Vene olustikku ja olmesse ning kirjeldab värvikalt vene ühiskonnale iseloomulikke jooni: ekstravagantsust, vaesust, joomist, kollektivismi, perekondlikke ja sõprussuhteid. Mitte et need jooned teistel rahvastel puuduksid, kuid venelastel avalduvad need teistsugusel, lääne inimesele tabamatul moel.
Autor on Vene ühiskonna suhtes võrdlemisi kriitiline, tuues halastamatu otsekohesusega välja paljud ebakõlad: lodevuse ja minnalaskmise (pohhuismi), näilisuse (pokazuhha), korruptsiooni, mitteametlikud võrgustikud (näiteks teenistusvälised suhted), klannivõimu. Selline lähenemine võib olla venelasele kohati solvav (ne uvažajet). Igale rahvale võib tunduda solvav, kui välismaalane ta maad kritiseerib. Omadele on palju rohkem lubatud. Siiski ei ole Feifer hoolimata vene päritolust kindlasti oma. Ent tegelikult ei ole Feifer Venemaa suhtes sugugi halvustav. Ta on lihtsalt detailideni arutlev ja paratamatult ka subjektiivne.
Feifer kirjeldab ja analüüsib Venemaa ajalugu riigi tekkest kuni tänapäeva viimaste sündmusteni. Ta jõuab järelduseni, et kuigi Venemaa väline külg on muutunud, on olemus jäänud samaks. Järjest on tehtud järske kannapöördeid: Moskoovia laienemine, impeeriumi loomine, Peeter I aegne läänestamine, katsed demokraatiat kehtestada, bolševike revolutsioon, NSV Liidu lagunemine, Putini katse deržaavat taastada. Venemaa on jäänud oma despootia (isevalitsuse, isikukultuse) lõksu ja see on takistanud ka riigi moderniseerumist. Ning see, mida sageli peetakse Venemaa eriliseks teeks ja müstiliseks hingesügavuseks, ei olegi midagi muud kui püüe despootiat õigustada või varjata.
