Oslo politseinik Harri Hole, Nesbø raamatute peamine tegelane, on sedavõrd lootusetult trööstitu tüüp, et teda ei muuda. Järelikult tuleb luua uus persoon, näiteks Olav Johansen, düslektikust palgamõrvar, kes töötab narkokuninga heaks, viia ta nelja kümnendi taha (sest tänapäeva Norra pole nii jõhker või kuidas?) ning panna ta kahvlisse – tappa tuleb kaunis daam, tööandja abikaasa.

Johansen kirjeldab end nõnda: „Ma ei oska aeglaselt sõita, ma olen pehme nagu sulavõi, ma armun liiga kergesti, mul lendab katus pealt, kui ma vihastan, ma olen matemaatikas nõrk ja mul läheb kirjutamine aeglasemalt kui stalaktiidil kasvamine.

Nii, et mida paganat on Daniel Hoffmanni sugusel mehel peale hakata?
Vastus on – nagu sa ilmselt juba taibanud oled – kasutada mind koristustöödeks.“

Kui sa saadad teise ilma omasuguseid, võib sisemise minaga kokkuleppele jõuda – ei midagi isiklikku, sina oled paha, mina olen paha, seekord läks nõnda, et sina sured. Ent isegi kivisüda võib sulada, eriti kui see niiväga kivist polegi. Seda esiteks.

Ja teiseks. Põhja-Norrasse saabub tundmatu, ütleme, et Ulf. Asju tal kaasas pole, ent tuli, nagu väidab, jahile.

Saamid ja lestadiuslased (luterliku äratusliikumise ja õpetuse järgijad) ei tunne kaasaegse maailma linlikku häma ning tegutsevad nii, nagu süda käsib. Ühel hetkel selgub, et tundmatu, ütleme et Ulf, pole niivõrd jahimees, kuivõrd jahiloom.

Mõnikord tuleb elus vastu võtta kahetsusväärseid otsuseid. Näiteks selleks, et päästa lapse elu. Siis ollakse valmis kõigeks, ka palgamõrvari ametiks, mis loomusele vastuvõtmatu. Ja kui ei suudeta aidata iseennast ega last, tuleb põgeneda.

Ent saatuse vastu ei saa, alati läheb nii, kuidas taevas tahab.

Nagu Nesbø puhul ikka, on lool ehe kaamoslik taust, ent pilve vahelt särab päikesekiir. Kahe lühijutustusega suudab autor tõestada, et palgamõrvarid on samuti inimesed, kelle süda pole läbinisti kalk ning kes suudavad armastada ja olla armastatud. Äraspidised lemberomaanid või nii…