Tore, et tegu on fiktsiooniga, mitte dokumentaaljutustusega, sest pealt saja tapetu on pisut liiast. Algab kõik sellest, et New Yorgis leitakse Brooklyni silla külge riputatud kaltsunuku poosis surnukeha, mille rinnale on lõigatud sõna „Sööt”. Teise ilma saadetakse ka politseinik, kelle rinnaesist kaunistab sõna „Marionett”.

Sääraseid topeltsurmasid tuleb veelgi ja Emily Baxter, kes kaltsunuku juhtumi lahendas, palutakse Inglismaalt appi. Parku kanduvad mõrvad edasi Londonisse, mis teeb sellest globaalse, kiiresti lahendust vajava juhtumi.

Vahelepõikeks: kahe suure riigi – USA ja Suurbritannia – krimikirjanikud peavad tigedat võitlust, kumma politseinikud on kõvemad. Ameeriklased kirjutavad, kuidas nende uurijad ja FBI käivad vana maailma omasid juhendamas ja kuritegusid lahendamas. Britid väidavad raamatutes omakorda, et ookeanitagused ei saa hakkama ning kui nad appi ei läheks, oleks USA-s peagi kõik normaalsed inimesed Hadese kuningriigis. Tõsi, Baxter pole liiga kolkapatriotistliku mõtteviisiga ning lubab FBI ja CIA agentidel uurimises edukalt kaasa lüüa.

Tempo on kogu aeg üleval, hool ega hoobil pole vahet, ent asjad muutuvad üha segasemaks. Selgub, et suur osa surnuist on enesetapjad ja oma teoga igati rahul. Baxter surgib siit ja sealt, et esmalt aru saada, mis üleüldse toimub ja siis katastroofi tsentrini jõuda. Keegi ju peab niite tõmbama, kusjuures surmaminejad on enamasti vaimselt justkui teises maailmas, mis tähendab, et keegi on nad ära kaetanud. Ent kes suudaks kontrollida masse?

Kui enamasti kirjutavad massimõrvaraamatuid ameeriklased, siis ka britid saavad nendega kenasti hakkama, kui viitsivad tulla välja tavapärase külakrimka õhkkonnast.

Lõpetuseks. Kummaline, kuid Cole töötab tavaelus parameedikuna inimesi päästes, ent vabal ajal saadab neid kümnete viisi Peetruse juurde. Aga kaelkirjak on kah kummaline, ent ometi on ta olemas.