Eksib see, kes arvab, et slummis sündinud tüdrukutel pole mingit lootust ajalugu teha. Tuleb olla tragi; saada kümneselt slummi välikäimlate tühjendamise eest vastutava isiku abiliseks; tutvuda tüübiga, kel on peidetud varandus, talle käärid reide lüüa, kui ta sind ahistama hakkab, kuid õppida temalt lugema; lugeda läbi kõik raamatud, mis kätte juhtuvad; sattuda harimatu tuumafüüsiku koristajaks ning teha enesele selgeks aatompommi valmistamise alused; oodata aastaid põgenemisvõimalust ja siis putkata Rootsi ning ühtäkki avastada, et kuivatatud antiloobiliha asemel on sulle järele saadetud tuumapomm.

Üksinda on raske saata maailmas midagi korda, näiteks kuningat päästa. Kaaslastega on lihtsam. Niivõrd-kuivõrd. Igatahes aitavad Nombeko Mayekil – nii on tolle slummitüdruku nimi – ajalugu teha olemasolev Holger I (kes on lollpea), ja tema anarhistist pruut (kes tahab aina midagi ohku lasta), kirjade järgi mitteolemasolev Holger II (kes on tark, kuid ebaõnne sõber), kolm hiinlannat (kes on ebaadekvaatsed), Hiina president Hu Jinato (kes on päris), Carl Gustav Mannerheimi tundmatu järeltulija (kes on krahvinna) ja palju teisi toredaid ja mittetoredaid inimesi.Nagu öeldud, on raamat käestpandamatu ja ainus, mis asja juures häirib on see, et Jonasson laseb nii harva fantaasial lennata.