30 aastat menuka linnurestorani pidamist
Vähemalt viimased 30 aastat ühest ja samast linnumajast metsalinde toitnud elvalane Harri Mandre teab, et kui linde juba toita, siis aasta läbi – eriti suvel, mil pojad süüa nõuavad.
“Suvel võib ka mitte toita, aga kuna meil ei ole midagi teha, siis on tore vaadata, kuidas nad poegadele toitu toovad,” teab Harri, et bioloogiliselt pole suvel toitmine õige ega vajalik. “Aga kuna kaks suve järgemööda – eelmisel suvel ka – oli putukaid vähe, siis andsime,” lisab ta. See-eest talvel külmaga ei tohi ühtki päeva vahele jätta.
Harri sõnul käivad tema juures kõik linnud: rähnid – suured, väiksed, kirjud, hallrähn; pasknäärid, väikestest lindudest rääkimata. “Poegade ajal käib vint ja teised laululinnud vaatamas, mis siin on. Isegi harakas on pugenud meie linnumajja toitu nokkima,” loetleb mees ja lisab, et põhiline külaline on ikkagi tihane, kõik liigid – sinitihane, sootihane ja rasvatihane.
Soolane keelatud
Põhiline toit selles populaarses “restoranis” on kaerahelbed õliga. Päevalilleõliga, toonitab Harri – see on lindudele kodusem. “Nad söövad kõiki toidujäätmeid, ainult viisakas pead olema ja ära peenestama,” õpetab Harri. Viiekroonine linnupallike, mis apteekides müügil, meeldib neile ka, ning tihastele on maiusroaks sihvkad. Talvel pekist rääkimata. Vaid soolast toitu ei tohi lindudele anda. “Soola tuleb vältida, eriti talvel – neil on joomisega raske, nad ei saa vett. Eks hädaga söövad lund peale, aga see ei ole õige,” räägib mees.
Lindude kommetest on tal hea ülevaade. Varblased tulevad alati kõik korraga, nii palju kui neid on. Tihased seevastu käivad üks korraga, äärmisel juhul kahekesi ja siis ka teine ajab tiivad turri, võtab nokatäie kaasa ja nokib oksal edasi.
Puukoristaja tuleb alati, pea alaspidi. Kui tihane nokib ühe tükikese korraga, siis puukoristaja võtab suu nii täis kui saab – oma 10–15 herkulotera korraga noka vahele – ja lendab mujale. “Poegade ajal oli näha, et neljast kohast tuldi poegi toitma – neli puukoristaja-pesakonda toitis poegi meie toiduga,” meenutab Harri möödunud suve.
On ka kindlad kellaajad – söögiajal on ikka parv kohal, ning siis on paar-kolm tundi vahet. “3-4 korda päevas käivad. Hommikul kohe tahavad süüa, nii 9-10 paiku, siis 12-13, kolme ajal ja enne õhtut päeva pimeduse järgi. Praegu on viimane söömine kella 16-17 ringis, suvel muidugi hiljem.”
Kutsudes kohale
Linnud mitte ainult ei tea, kust saab ja millal antakse, vaid tulevad kutsumise peale kohale. “Kui linde näha pole, vilistan. Nad on selle kutsega aastatega harjunud, ja abikaasa hääle peale reageerivad otse. Mina vilistan tihase häält. Siis on kõik kohal!” kirjeldab mees tiivuliste reflekse. “Rähn on tulnud siis, kui koputan – mõne minuti pärast on kohal. Seda pole olnud, et minuti-paari jooksul pärast kutset ei tule linde kohale,” ütleb ta kindlalt.
Linnud selle maja pererahvast ei karda. Võib meetri kaugusel linnumajast suruda nina vastu klaasi ja vaadata, kuidas nokad käivad. “Nad teavad, et see on nende jaoks,” ütleb Harri rahulolevalt.
Näpunäiteid
Kuidas valmib toidumaja
Lindude toidumajakest saab meisterdada erinevatest materjalidest, kõige traditsioonilisem on puidust või vineerist majake.
“Meie õpetame majakeste valmistamisel kasutama eelkõige vanu plastpudeleid, tetrapakke ja muud taaskasutatavat,” sõnab keskkonnahariduse keskuse projektijuht Veljo Runnel.
Maja ehitamisel tuleb meeles pidada lihtsaid tõdesid:
- toit peaks olema kaitstud lume, tuule ja vee eest
- toidupaiga juurde ei tohiks pääseda kassid
- toidumajake peaks olema lindudele võimalikult ohutu, et lind ennast mingi terava nurga vastu ei vigastaks, jalg millegi vahele kinni ei jääks või mõni rippuv nöör ümber linnu ei põimuks
- toitu peaks olema lihtne juurde lisada
Linnatingimustes, kui tahame toita eelkõige värvulisi, peab mõtlema ka sellele, et tuvid toidule ligi ei pääseks. Tuvid teevad seemnetele kiiresti otsa peale, samas kui värvulised saaks sama portsuga pikalt läbi ajada.
Majakese võib kindlalt akna või puu külge kinnitada. Tihased ja puukoristajad on väga osavad turnijad ja saavad väga hästi hakkama ka lihtsalt nöörile kinnitatud söögi nokkimisega.
Allikas: Veljo Runnel
