•• Mis tunded ja mälestused on teil isiklikult seotud 21. augustiga 1991?
20. augusti õhtul olin end hinges maha matnud. Teadsime Toompea lossis hästi, mis on teoksil – et Nõukogude armee on otsustanud Toompead rünnata. Info olime saanud kodukaitsjatelt, kes fikseerisid, et Vene armee luurajad käisid Toompea kaitserajatisi uurimas, samuti jälgisime nende liikuvate raadiojaamade proovisidet mööda Tallinna linna ja Toompea nõlvalt Tondil asuva staabiga. Igati loogiline tundus olevat, et esimesena rünnatakse ikka valitsus- ja parlamendihoonet.
Helistasin õhtul Põlvasse perele, küsisin, kuidas neil on, ja jätsin mõttes kõigiga hüvasti. Hiljem on abikaasa meenutanud, et ta sai aru – hüvastijätt oli sügavam kui lihtsalt telefonikõne lõpetamine.
Alluvate Tarmo Ränisoo ja Jüri Kalaga olime igaks juhuks uurinud ka võimalust vajadusel Toompea lossi pööningu kaudu põgeneda. Teoreetiliselt oleks see olnud isegi võimalik, kasutades aega, kuni meie juurde ülakorrusele jõutakse. Õnneks ei läinud seda siiski vaja. Õhtul oli meel väga murelik ja raske. Sündmuste tegelikku kulgu ette näha küll ei osanud.
Seda, et asutakse ründama Pirita teletorni ja meie sidelased suudavad Nõukogude armee hoolikalt kavandatud rünnaku elektroonilise sõja võtetega halvata, ei osanud keegi tol ajal uskuda. Pihkva dessantdiviisi komandör ei olnud side puudumise tõttu vajalikul hetkel suuteline saama olukorrast ülevaadet ja andma rünnakukäsku. Selles aktsioonis osales neil kolm üksust: erirühm torni vallutamiseks, soomukite grupp ja autodel dessantlased. Meie poolelt oli vastu panna viieliikmeline nn segajate grupp ja Toompea lossi sidekeskuses asunud raadiosaatjad.
Raadioeetris toimus tol hommikul Eesti esimene elektrooniline lahing, mille tulemusena nende väeüksused muutusid juhitamatuks, ja sellega demonstreerisime oma üleolekut. Loomulikult mõjus säärane rünnak äärmiselt demoraliseerivalt. Nõukogulased ei olnud enam kindlad, et nende vastu ei või tulla teisigi rünnakuid.
Teletorni kaitsmisel toimunu oli taasiseseisvumisel ainus Eesti-poolne Nõukogude armee vastane rünnak, kuid sellega kaitsti eelmisel õhtul kell 23.03 ennast iseseisvaks kuulutanud Eesti Vabariiki. Eesti väepool (piirivalve) kasutas putši-
päevil oskuslikult olemasolevaid vahendeid ja tagas sellega üleoleku ülekaalukast ja paremini relvastatud vastasest. See oli esimene ja seni õnneks viimane kord, kui tekkis vajadus kaitsta taasiseseisvunud Eesti Vabariiki, ja seda tegid sideväelased, kes sarnaselt 1940. aasta juunis tegutsenud sidepataljoni võitlejatega hakkasid vastu Nõukogude sõjaväele.
•• Miks otsustasite raamatu koostada?
Viis aastat tagasi olin südameoperatsiooni tõttu kliinilises surmas. Sealt uuele elule välja tulles olin kindel: peab olema mingi põhjus, miks mind lasti siia tagasi. Mul peab olema mingi ülesanne, mis veel elus tegemata – missioon. Järele mõeldes otsustasin, et neid mälestusi, mis üksnes minule teada, ei tohi ma endaga kaasa viia, vaid pean need järeltulevatele põlvedele kirjalikult teatavaks tegema. Aastal 2003 alustasingi materjali kogumist.
•• Mis sündmustele oma raamatus keskendute?
Kaitseliidu ja EV piirivalve taastamisele, Eesti kodukaitse loomisele ja muidugi augustiputšile.
