Aasia katastroofi üleelanute mõtted
Katastroofipiirkonna lähistel elavad inimesed kirjutavad internetipäevikus livejournal.com oma vahetumatest kokkupuudetest ja emotsioonidest, mis neid valdasid katastroofipäeval. Kahjuks on sellest tragöödiast vahetult mõjutatud inimesi liiga palju ning paljude kogemused palju kohutavamad.
Kirjeldused on pärit aadressilt: http://www.livejournal.com /users/insomnia/525268.html
Ronnientan Malaisiast, Penangi lähistelt:
Meie kodu tabas hiidlaine... kaotasime praktiliselt kõik... perekonnaga on kõik korras... tänu jumalale... sõnadest jääb puudu, et seda kõike kirjeldada... osake hinnata seda, mis teil on... ka kõige väiksemaid asju ja sündmusi, mis tunduvad tähtsusetud... sest pärast seda õnnetust... noh... vaade elule ja maailmale on oluliselt muutunud oeh... nüüd tagasi koristama ja kodu jalule sättima.
Ellie_elephant Taimaalt, Phuket’ lähistelt:
Mu isa äratas mind sel hommikul kell 8, karjudes: “Maavärin! Maavärin!” Arvestage sellega, et ma olin just ärganud, olin maganud vaid kolm tundi ja ma elan Phuket’is, kus maavärinaid ei tohiks olla. Nii ma siis seisin seal, vaatasin värisevat mööblit, kuni mu isa veel ringi tammus. Hetk hiljem lõpetas laud värisemise ja ma läksin tagasi magama. Kõik oli kenasti hoolimata naabrilaste karjumisest ja helikopterite lendamisest üle katuse.
Keskpäeval äratas mu isa mind uuesti, karjudes: “Tsunami! Tsunami!” Nüüd olin juba üsna ärkvel ning aju suutis lõpuks kokku panna tohutult keerulise kolmeosalise puzzle: maavärin. Helikopter. Tsunami. Järelikult ei ole asjad nii, nagu nad peaksid olema. See oli üks sürrimaid päevi üle pika aja.
Kõigepealt: minuga on kõik korras... teised ei olnud nii õnnelikud. Maavärina epitsenter oli Sumatrast põhja pool, umbes 250 kilomeetrit Phuket’ist. Meil olid kerged järelvõnked kella 8 ajal hommikul ning seejärel tulid ligi viie meetri kõrgused lained Phuket’i (Rawai, Patong) läänerannikule. Laine ulatus 300 meetri kaugusele sisemaale ja pühkis tuhandeid turiste merre. Kui te oleks minu käest enne seda küsinud, mis on olnud elu kõige hirmsam asi, siis oleksin vastanud, et päevad jõuluajal. Iroonia armastab inimesi hulluks ajada, kas pole?
Meilathena Indoneesiast, Medan’ist:
Täna hommikul oli meie kandis üsna tugev maavärin... see äratas mind ja ma jooksin hämmastavalt kiiresti trepist alla.... See oli šokeeriv. Ma arvasin, et maja laguneb täielikult ära, aga tänu jumalale, et seda ei juhtunud... kaks tsunamit Lhokseumawes, minu lähedases linnas! Esimene tsunami oli kõrge, nagu kookospalm ja teine oli veelgi hullem. Kaks korda kõrgem kui esimene. See põhjustas kohutavaid uputusi siinses kahes külas ja mitmes külas linna ümber.
Ccmbrown Taimaalt, Bangkokist:
Üle tuhande inimese sai siin tsunami tõttu surma. Ka meie printsessi poeg suri. Me oleme kõik väga kurvad. Ja... loen lehest, et kulub rohkem kui kümme aastat, et korallid paraneksid ja et on palju turiste, kes ootavad päästjaid kaheksal saarel Taist lääne pool (Hong, Kai, Poda, Hang Nag Cape, Rai Lay Bay, PP, Jum ja Lenta)... umbes 800 turisti. Ma saadan kümme helikopterit neid aitama koos arstide, ravimite ja toidukraamiga.
Coolprasad – India, Madras
Minu kodulinna Madrast Lõuna-Indias tabasid tsunamid kõige kohutavamalt. Rand, kus ma sageli käin, loobib välja surnukehi eile hommikust saati. Linn on vett täis. Ilus rannatänav on osaliselt uputatud. Sajad kalurid on kadunud, nagu meedias räägitakse, ja me teame, mis neist on saanud. Ametlik loend on 2500 inimest minu linnas. Aga ametlik loend ei ole päris kindlasti õige.
Iga kord, kui ma nägin palestiinlaste või sudaanlaste surnukehi, hakkasin pabistama: “Issand jumal! Kui kohutav!” ja nii järjest edasi. Täna hommikul oma hambaid pestes ei leidnud ma peeglist tavapärast igavat nägu. Ma olin ühtäkki väga tähelepanelik oma hommikuste rutiinsete tegevuste suhtes. Kuigi sõna rutiin tundub üsna ebakohane sõna kirjeldamaks minu joogat, sittumist, pesemist ja söömist. Jah, ma olen elus.
Dhuruhini, kelle perekond on Sri Lankal:
Õnneks on minu perega kõik korras – neil ei ole füüsiliselt midagi viga. Kuid me kaotasime oma lähedasimad sõbrad... Sri Lanka surnute loend on hetkel üle 13 000 ja see kasvab tõenäoliselt 15 000-ni ööpäevaga. Üle miljoni inimese (5% saare rahvaarvust) on jäänud koduta ja on evakueeritud kaugemale sisemaale. Kuid nad on suures toidupuuduses ning vajaksid ravimeid ja vett. Palun tehke, mida te suudate, et aidata. Ma tean, et Punane Rist ja ÜRO võtavad vastu annetusi ja nad otsivad ka arste, kes saaksid aidata.
Notanange178 – India, Chennai:
Ma olen rannale lähedal. Kirik mere ääres on oletatavalt üleujutatud ja on teateid inimeste kohta, kes kirikus uppusid. Huvitav, kas nad jäid kuidagi lõksu? Õnneks ei ole minu lähedal väga suuri kahjustusi.
Darthmyrrh – Tai
Meil on surnute loend juba üle 400 ja see kasvab. (Alati võib eeldada, et see on tunduvalt suurem, sest neetud valitsus ei taha, et inimesed paanitseksid, kui tõelist hukkunute hulka näidata.) ... JA NAD EI ANDNUD ÜHTEGI KURADI HOIATUST... mitte midagi. Sest mingi aparaat Phuket’is oli katki ja nad ikka veel ootasid, et eraldataks raha uue masina jaoks. Siinsed ametnikud ei tea isegi praegu, mis kell esimene värin toimus. Muuseas, võib-olla tahate nüüd endale Beach’i DVD hankida, sest seda randa, mis seal filmis on, enam ei ole.
Chennai, India
Saabusime just Andamani saartelt ja tsunami hävitustöö suurus alles hakkab kohale jõudma. Magasime tavalises hütis rannal, kui meid hommikul äratas tõsine möll ja me saime natuke märjaks. Kuid kuna Havelocki saarel ei ole mingeid kommunikatsioonivahendeid, siis ei teadnud me, mis väljaspool toimub.
Informatsioonipuudus ja kuulujutud tekitasid ainult rohkem paanikat. Kui me eile (28. dets) lahkusime, siis olid inimesed ikka veel mägedes telkimas, sest kartsid järgmisi maavärinaid.
Habarana, Sri Lanka
Seni oleme ainult kuulnud lugusid rüüstajatest, kes röövivad tsunamiohvrite allesjäänud vara. Neil ei kulunud kaua aega, et jõuda järgmise tasemeni. Nüüd on nad organiseerunud gruppidesse ning jahivad kriisipiirkondadesse viidud abi. Habarana- sugustes kohtades on olnud palju intsidente, kus sellised gängid on viinud ära kogu abisaadetise. Abiorganisatsioone on informeeritud, et nad pöörduksid abi saamiseks turva-jõudude poole, kui nad abi jagama lähevad. Kas sellise käitumise kirjeldamiseks on võimalik üldse sõnu leida?
Galle, Sri Lanka
Galles levivad uudised, et kardetakse järjekordset tsunamirünnakut. See võib olla levitatud inimeste poolt, kellel pahatahtlik plaan rüüstata. Kõigil Galle elanikel ja teistel ranna ääres elavatel inimestel on soovitatud püsida põgenikelaagrites või kodudes, kuna selline asi ei saa juhtuda, nagu teadlased väidavad.
Metsloomad teadsid, et katastroof tuleb
Aleksei Turovski, zooloog
Asjaolu, et tsunamist laastatud piirkondades loomade surnukehi pole leitud, ei tähenda veel, et neid ei ole. Sellegipoolest on see märk sellest, et metsloomad teadsid tunde või isegi päevi ette, et katastroof on tulekul. Selleks on kaks põhjust.
Esiteks loomade meeleorganite omapära – nad tajuvad infraheli ning suure vapustuse ees on see alati. Heli liigub kiiremini kui vesi, eriti kiiresti liigub infraheli vees. Sestap tajusid veeloomad, isegi millimallikad, selle ära ning läksid sügavustesse.
Teiseks ei ela ükski loomaliik eraldatuna, vaid suurte kooslustena. Liigid panevad üksteise käitumisstruktuuri tähele. Mida suurem loom ning monoliitsem kari, seda rohkem teda tähele pannakse. Elevanti jälgivad ja temast sõltuvad sajad loomaliigid, elevandil on aga võime infraheli abil suhelda. Kui elevandid hakkasid lahkuma, hakkasid ülejäänud loomad muretsema ning tajusid seejärel ise läheneva katastroofi tohutut infrahelifronti.
Seevastu koduloomad tajuvad küll ohtu, aga jälgivad inimesi. Inimene omakorda usub pigem televiisorit ja raadiot kui omaenese instinkti või loomade käitumist. Samas nii me elamegi, inimest ei saa tsivilisatsioonist välja lõigata, progressi peatada. Inimesed teadsid tuhandeid aastaid, et kui hiired-rotid maa alt välja tulevad, on oodata maavärinat. Nüüd hakkab see ununema, loomade vaatlemine on inimestele aga eluliselt tähtis. Vaja oleks instruktsiooni loomade jälgimiseks, see on suur töö, aga vajalik.
Tsunami tähendas katastroofi mitte ainult inimeste, vaid ka looduse jaoks. Ookeani elu sõltub korallidest, korallrahu ei kannata aga isegi tormi mitte. Tsunami tagajärjel hukkus ilmselt tohutult liike, sest ranniku lähedal asuvad korallrahud on liigirikkaimad ja tihedaimad kooslused maakeral. Kindlasti tuleks uurida, mis olukorras on India ookean pärast sellist ökokatastroofi, mind isiklikult teeb see murelikuks.
Mari Rebane
Eesti blogid
Eesti reisiportaali trip.ee külastajad arutavad põhiliselt oma tulevaste või ära jäetud reiside üle katastroofipiirkonna riikidesse. Õnneks leidub ka kaastundlikke inimesi, kes otsivad võimalusi ohvrite toetamiseks. Vahetu kogemus õnnetusega trip.ee külastajatel puudub.
ints, 26/12/2004 - 22:26
Endal vedas sest teel lennujaama helistas hea sõber uurimaks, kas olen elus. Nii jäigi sõit Phuketile sel aastal tegemata. Oleks ka olnud nende õnnetute sukeldujate hulgas, aga laps päästis. Talle oli vaja korralikke jõule koos lume ja sinna juurde kuuluvaga.
Veel selline kivi soomlaste kapsaaeda. Koju naastes helistasin Finnairi teeninduse numbrile, saamaks teada, kas sõita või mitte. Kuna lend läheb üle Bangkoki ja sealt Tai Airiga Phuketile, siis teatas põder, et teie lennake ikka. Ise vist olekski lennanud, aga 8-aastase lapse tervise huvides loobusin kriisikoldesse trügimast. Tagantjärele paneb imestama soomlaste suhtumine asjasse. Kõne sinna toimus kella 12 ajal päeval. Kuna tegemist on force major’iga, siis ka reisikindlustus ei korva seda poolesajatuhandest kahju. Aga hing on vähemalt sees.
-, 26/12/2004 - 23:41
Aga kas nüüd, kui paljud sinna ei lenda, on äkki saada mingeid odavaid viimase hetke pakkumisi?
porilane, 27/12/2004 - 11:36
Kummaline, et räägitakse ainult nendest piirkondadest, mis toovad maailma majandusele mingil määral kasu (Sri Lanka, Taimaa). Aga milline on olukord nendes paikades, mis olid epitsentrile kõige lähemal? Sumatral on olukord poliitiliselt väga kriitiline. Sealt puuduvad igasugu objektiivsed uudised, sest lääne ajakirjanikud käivad paigast kaarega mööda. :-(
Dharma, 28/12/2004 - 12:39
Vaatan maailmakanalitelt uudiseid ja kogu katastroofi õudus hakkab alles nüüd kohale jõudma. Fotod, eriti need ise käidud paigad, teevad nii kurvaks.
Ja kõige suuremast ohvrite arvuga piirkonnast, Sumatralt jm Indoneesiast pole üldse infot. Või on keegi leidnud?
Aga mida ma ei mõista: kas tõesti loeb välisministeerium vaid paketireisidega liikuvaid turiste? Või olen millestki valesti aru saanud? Kas pole siis võimalik neid Eesti kodanikke, kes riigist lahkunud ja lennukipileti Taisse ostnud, kindlaks teha?
Või ei taheta seda teha? Ja kas on keegi varem kuulnud midagi enda registreerimisest VM-is enne reisi?
Kõige kohutavam on minu jaoks see, et kannatasid kohalikud, kes elasid oma vaesusest ja viletsusest (meie mõistes) hoolimata õnnelikult ja sõbralikult. Pole nad sõdinud kellegagi, ega kellelegi liiga teinud, aatompomme ehitanud ega maailma kuidagi muidu hävitada püüd-nud. See tundub kuidagi kohutavalt ebaõiglane.
Usun ka, et edaspidi neid piirkondi turismimaana vältides võtame neilt ära sissetulekuallika (turism). Raha läheb neil ju nüüd just kahjustuste likvideerimiseks eriti vaja.
-, 29/12/2004 - 22:44
Kaks kolmandikku Maldiividest lagedaks pühitud ja vee all, kuid siis leidub seal eesti tõugu mölakas, kes
teatab, et tore on olla, päike paistab ja baar töötab, meie siit ei sõida enne kinnimakstud aega kuhugi.
