“Need haigused võivad hakata Aasias epideemiatena levima, kuna domineerivad seal juba tavaolukorraski. Kui Eestis oleks juhtunud selline õnnetus, siis siin tekiksid epideemiad nende haiguste baasil, mis meil ka muidu levivad,” rääkis Kutsar.

Kutsari sõnul võivad Aasias esile kerkida ka uued, praegu mitteprognoositavad haigused.

Põhilised riskitegurid

Tsunamipiirkonna kuulutamine terviseohu piirkonnaks põhineb viiel suuremal riskiteguril, selgitas Kuulo Kutsar. Esiteks on inimeste eluasemed purustatud ja nad on sunnitud elama tihedasti üksteisega koos ajutistes kogunemiskohtades ja halbades hügieenitingimustes. Järgmine oluline riskitegur on see, et üleujutuse tagajärjel ei ole nendes piirkondades saada kvaliteetset joogivett. “Merevesi on tunginud kanalisatsioonisüsteemidesse, need üle ujutanud ja kõik heitveed pinnale tõstnud,” kirjeldas Kutsar. “Seetõttu on paljudes piirkondades maapind, joogiveeallikad ja kaevud saastunud.”

Samuti on isikliku hügieeni järgimise võimalused puhta vee puudumise tõttu minimaalsed, pealegi valitseb paljudes kohtades toiduainete puudus, kuna osa piirkondi on muust maailmast suhteliselt isoleeritud.

Viienda ohu moodustavad malaariasääsed, kes õige pea hakkavad massiliselt paljunema suurtes seisva vee kogudes, mis jäid maapinnale pärast veemassi merre tagasi valgumist.

Kuulo Kutsari sõnul ei hinnata epideemiat nakatunud inimeste arvu järgi. “Epideemiaks nimetatakse teatud nakkushaiguste levikut, mille sagedus ületab oluliselt tavahaigestumise sageduse,” ütles ta. Kui näiteks Indias ja Sri Lankal esineb koolerat igal aastal mitu tuhat juhtumit, siis seda ei loeta epideemiaks, küll aga siis, kui aastas või ühe kuuga tuleb 30 000 juhtu.

Epideemia praeguses katastroofipiirkonnas võib tekkida juba paari päeva jooksul ning selle olemasolu määravad sealsed tervisekaitse ametkonnad. Muu maailm saab sellest teada WHO kaudu, kes teavitab teisi riike.

Kuidas vältida epideemiat?

Ligilähedased epideemia puhkemise stsenaariumid on käivitunud maailmas katastroofiliste maavärinate toimumise. “Näiteks Iraani maavärinad möödunud aastal, Kesk-Ameerikas on olnud taolisi korduvalt,” nimetas Kutsar.

“Jaapan ei ole hea näide sellepärast, et seal on need värinad rutiinsed ja nendel on elanikkonna kaitsmise süsteem väga hästi välja arenenud,” ütles Kutsar. “Nad on igati selleks valmistunud, aga need piirkonnad, millest me rääkisime, ei ole.”

Epideemiast saab tema sõnul päästa ainult efektiivne ja suuremahuline välisabi, mida Kagu-Aasias taotletaksegi.

“Ma arvan, et mõni riik neist, Tai näiteks, suudab epideemiaid ära hoida, võib-olla ka Sri Lanka, kui ta saab massiivset välisabi,” arvas Kutsar. “Aga saja miljoni riigid, India ja Indoneesia – kahtlen, kas nad suudavad.”

Kutsari hinnangul peaks see selguma nelja-viie nädala jooksul, kui esialgu kohale toimetatud välisabi väheneb ja riigid peavad omal jõul hakkama saama. Tsunamipiirkonna tervishoiusüsteemid on aga lagunenud.

Nakkushaiguste levik Eestisse

Kuulo Kutsari sõnul on täiesti võimalik, et riskipiirkonnast Eestisse reisivad inimesed toovad haigused ka siia. Näiteks võidakse Indiast või Indoneesiast sisse tuua koolera. “Igal nakkushaigusel on varjatud ja mittenähtav periood, näiteks koolera puhul 3–5 päeva, ja selle viie päeva sees istub inimene lennukisse ja sõidab Eestisse,” kirjeldas Kutsar võimalust.

Katastroofiolukordades kohustusliku karantiini sisseseadmine sõltub igast riigist eraldi. Sel juhul pannakse inimesed haiguse peiteperioodiks arstide valve alla ja kui viie päeva jooksul ei ole koolerat välja kujunenud, siis lubatakse riigist välja sõita. Praegu ei ole Kutsari sõnul seda tehtud.

Iga haiguse varjatud perioodi jooksul ei ole võimalik kindlaks teha, kas inimene on nakatunud või mitte. “Seetõttu saab kodumaal karantiini rakendada pärast seda, kui inimene on Eestisse jõudnud ja siin haigeks jäänud ning

perearst tuvastab, et tal on nakkus,” selgitas Kutsar.

Kuid on oht, et haige on jõudnud nakatada teisi inimesi, eriti soolenakkustega – koolera, kõhutüüfuse, düsenteeria, A-hepatiidiga. Kuulo Kutsari sõnul toimub nakatumine siis põhiliselt väljaheidete kaudu. “Nakatunutel on kõhulahtisus ja väljaheites on haigustekitajad,” selgitas Kutsar. “Kui inimene ei ole haiglasse isoleeritud, siis kas või väike kogus väljaheidet poti serva peal või tagumikku pühkides… Mustade kätega kantakse see edasi, taldrikule või leivapätsile, ja teine kasutab neid.”

Nende haiguste ohtu, mis levivad sääskedega, Kutsari sõnul meil ei ole, sest inimene otseselt neid ei levita ning selliseid sääski Eestis ei leidu.

Kuidas ennast nakkushaiguste eest kaitsta

Kriisipiirkonda sõitjatele

•• Katastroofipiirkonnas ei tohi juua vett kohtadest, kus on kahtlus, et vesi on saastunud. Juua võib ainult pudelivett, mida välisabina on sinna ka massiliselt veetud. Mingil juhul ei tohiks süüa tänavalt ostetud toitu.

•• Kuumtöödeldud toitu soovitatakse süüa restoranis vm kindlas, puhtas söögikohas.

•• Malaariasääskede paljunemispiirkondadest on soovitav kaugelt mööda käia.

•• Tähniline tüüfus kandub edasi nakatunud täide vahendusel, seetõttu peaks kontrollima täide levikut oma kehal, riietel ja peas.

•• Leptospiroosi kartuses peaks eemale hoidma igasugustest närilistest ja neid kohapeal hävitama. Eriti ohtlikud on näriliste väljaheited.

•• Haigused, mille vastu saab end eelneva vaktsineerimisega kaitsta, on koolera, kõhutüüfus ja A-viirushepatiit. Malaaria vastu on võimalik teha keemilist profülaktilist ravi. Vaktsineerimise maksab kinni inimene ise.