Aasta ärimees Meelis Virkebau tõrjub poliitikuid

Millal saite teada, et teie olete Eesti parim ärimees?

Kevadel enne kooli lõppu tehti mulle ettepanek tulla auhinda kätte saama Eesti Kõrgema Kommertskooli lõpuaktusele. Mul ei olnud võimalik seal viibida. Siis leppisime minu auhindamise kokku esimeseks koolipäevaks. Mõtlesin, et saan need kolm kuud ka ilma buldogita elatud.

Kevadel üllatusite ka?

Eks ikka. Aga nagu Madis Habakuk, Eesti Kõrgema Kommertskooli (Estonian Business School) president ja aasta ärimeest valiva kuratooriumi liige ütles, olin ma juba eelmisel aastal kandidaatide nimekirjas.

Kuidas te seda buldogisaamist nüüd tähistate?

Päeva vabaks ei saa võtta, aga vähe lõdvemalt võtan vist küll. Kui kodused või töökaaslased pinda käivad, siis õhtul teen natuke välja kah! Suurejoonelist tähistamist ei tule.

Mis kaaluga sündmus peab olema, mida te suurejooneliselt tähistaksite?

Siiani polegi olnud sellist. Kui võtta isiklikult, siis need tähistamised on alles ees, kui tulevad suuremad juubelid, 50 ja 60.

Pärast tänast aktust ütles EBS õppeprogrammi juht mulle, et kui te Narvas tänavale lähete, siis inimesed võtavad teil hõlmast kinni ja avaldavad lugupidamist. Madis Habakuk ütleb, et olete Narvas nagu jumal.

Tühjagi (naerab). Mul polegi aega linna vahel jalutada. Kui käin, siis restoranis rahvusvaheliste äripartneritega. Kuulsad on need ärimehed, kes lähevad poliitikasse. Mina kõnnin vaikselt oma territooriumil ja püüan poliitikast eemale hoida. Ma ei pea õigeks, et suure ettevõtte juht on seotud mingi parteiga.

Aga see on Eestis tavaline.

Minule ei ole see vastuvõetav ja ma ei ole mitte kunagi ühtegi parteid tema valimisvõitluses sponsoreerinud.

Mõni partei on kindlasti tulnud sellise sooviga teie juurde.

Oh! Muidugi. Suurem osa parteisid on käinud. Kõigi valimiste eel. Ja tühjade kätega tagasi läinud.

Teie ettevõttes on üle 5000 töötaja, enamik venekeelsed. Rahvuslikul pinnal konflikte ei ole?

Täpselt samuti küsis mult Euroopa Nõukogu komisjoni liige. Mind ajab see küsimus naerma. Meil töötab umbes kümme eestlast. Kümme viie tuhande vastu – ma ei tahaks küll mingit konflikti hõõruma hakata, ei tea, kuidas see lõpeb... Need kümme on põhiliselt erinevad juhid, kelle pere ja kodu on mujal.

Juhtkond ajab omavahelisi asju eesti keeles, aga käsklusi jagab vene keeles?

Kuna meil on kaheksa vabrikut ja viis erinevat tootmisettevõtet ning nende juhid on enamikus venekeelsed, siis suurema osa asju ajame vene keeles.

Kui Kreenholm kinni pandaks, läheks Narvas vist märuliks?

Täielik kaos oleks! Oleme arvestanud, et umbes 20 protsenti narvakatest saab oma sissetuleku meie kaudu.

Tuttavad ärimehed räägivad, et Narvas on raske asju ajada, kuna igal sammul tuleb maksta maffiale.

Minu jaoks on see juba unustatud. 1995. aastal kutsuti seda kanti eesti ärimeeste hulgas Metsikuks Idaks. Sõbrad rääkisid, et Virkebau on puha idioot. Raiutakse neljaks. Mind ähvardati ja hoiatati tõesti palju. Ma ei läinud libedale teele. Üks esimesi meetmeid maffia vastu oli loobumine sularahast. Tegime väga kiiresti töötajatele pangakaardid ja panime kassad kinni. Territooriumil võtsime kasutusele võimsad turvameetmed. Aga pisisulisid on Eestis igal pool ja nendega tuleb ikka võidelda. Minul on lihtne rääkida, sest oleme nii suured. Väikeärimehel on küll raske Narvasse tulla.

Võite te väita, et teie ettevõttes joodikuid ja pisipätte pole?

Ühtegi juhtumit pole olnud. Narvas lähen koju jalgsi ja ilma turvameheta. Vahejuhtumeid pole ette tulnud.

Teid tuntakse inimesena, kes ei aja taga välist hiilgust. Narva kontori sisustus olevat nagu nõukogude büroo muuseum.

Ei aja tõesti hiilgust taga – see on aus vastus. Eks igaüks on mingil moel edev, siiski pole mul see joon väga arenenud. Kontoris ei ole ma spetsiaalselt lasknud midagi välja vahetada. Taasiseseisvumisega läks olukord Kreenholmis väga hulluks, eriti 1992. aastal, kui ta pandi erastamisnimekirja. Kui rootslased 1995. aastal mind ettevõtet juhtima kutsusid, keelasin ma kabinettide euroremondi. Kõik investeeringud suunasin tootmisse ja hoonete korrashoidu: et katused ei tilguks.

Kui kaua mõtlesite enne Kreenholmi juhiks tulemist?

Pool tundi. Balti Manufaktuuri asjad ei läinud nii, nagu ma tahtsin. Ma polnud rahul Eesti Vabariigi ja eriti Erastamisagentuuriga. Aga kui ma oleks käinud Narvas, vaadanud ettevõtte bilanssi ja väljanägemist, poleks ma pakkumist vastu võtnud. Kreenholm oli nii hädises seisus! Läksin nagu Siberisse. Praegu on mul tõsiselt hea meel, et ma tookord vaatama ei tulnud.

Nelja aastaga olete loonud ettevõtte, mis elab eelkõige ekspordist Läände, kõik töötajad on rahul, kahtlast rahvast tööl pole, ise olete parim ärimees Eestis. Nagu muinasjutus.

Seda ei saa kunagi olla, et kõik rahul oleks. Tahetakse paremaid palgatingimusi (elektrijaamas on palk kõrgem); seda, et poleks vaja käia tööl öösiti...

Kreenholm on huvitav nähtus. Esiteks ta on suletud territoorium, omaette maailm, keegi sinna kõndima ei pääse. Teiseks töötavad inimesed seal põlvkondade kaupa – sageli töötab kolm põlve koos. Muide, mulle ei meeldi üldse enda kohta ärimees öelda: ise pean end juhiks või mänedzheriks. Ma ei ole elus ühtki asja odavalt ostnud ja kallilt müünud. Ma ei ole vahendaja.

Te andsite või annate siiani oma ettevõtte ajalehte välja. Oletame, et olen vabakutseline ajakirjanik. Kas mind tööle võtaksite? Kuidas sel juhul palk oleks?

Ajakirjanikuks ma teid ei võtaks, sest me müüsime oma ajalehe hiljuti Põhjarannikule. See muutus juba linna leheks ja selles osas ma ei taha konkureerida. Palgatase jääb Kreenholmis alla Eesti keskmise. Meie keskmine on 3300. Tubli tööline saab 4500–5000 krooni.

Kreenholmil on olnud pikad suhted Venemaa ärimeestega. Kas neil on ikka vanad kombed: viin lauale, klaasid ette, käised üles?

Ma ei ole Venemaa ärimeestega viimase seitsme-kaheksa aasta jooksul kordagi suhelnud. Vene turg pole üldse oluline, see moodustab meie turuosast null kuni pool protsenti. Kas teda on või ei ole, pole mingit vahet. Seal on liiga palju segadust ja korruptsiooni. Eesti ja Vene poliitiline vahekord on vilets.

Veerand meie toodangust läheb Ameerikasse. Pool läks eelmisel aastal Euroopa Liitu, viis protsenti Norrasse. Kogu tekstiil magamistuppa, kööki ja vannituppa. Toodame ka riiet mööblitööstusele. Eelmise aasta käive oli 1,25 miljardit.

Kui ma oleksin väiketootja, öelge üks nipp, kuidas saaksin välismaale minna. Habakuk ütles, et Ameerikas peetakse Eesti ärimehi nõrkadeks, sest nad ei räägi midagi.

Välisturule pääseda on väga raske. Kui pole ees oma inimesi, pole välismaale asja. Selleks panime püsti oma müügifirmad Skandinaavias, Saksamaal ja Inglismaal. Järgmine huvi on Benelux, aga enne peame saama Londoni kontori korralikult tööle.

Olen õnnelik, et oleme Eestis lahti saanud rämpsärimeestest, kes tulid siia aastatel 1990–1991 odavat tööjõudu ära kasutama. Viis-kuus aastat tagasi suhtuti maailmas tootesse Made In Estonia samasuguse põlgusega nagu tootesse Made In China. Nüüd oleme juba aste kõrgemal.

Kas oleksite jõudnud nii kaugele pelgalt Tartu Ülikooli majandusharidusega?

Ei oleks. Kui poleks olnud EBSi võimalust koolituseks Californias, oleks tulnud mõni muu võimalus, aga ilma väliskoolituseta ei saa.

Kus te puhkate?

Kord aastas käime perega Eestimaalt väljas, aga puhkuse ajal üritan mitte reisida. Sest näiteks eile ma tulin Amsterdamist, esmaspäeval sõidan Brüsselisse, teisipäeval Londonisse ja nii ta käib. Igal aastal käin kaks korda Ameerikas. Iga nädal tuleb lennata. Algul võib tunduda fantastiline, aga pikapeale muutub koormavaks. Aga äritegevuse arendamisel on personaalsed kontaktid kõige tähtsamad.

Puhkan maamajas. Niidan muru.

Kõigi me elus on olnud aegu, mil tundub, et sein on ees. Senine tegevus ei rahulda või on sellest ilma jäädud. Kõik tundub mõttetu. Millal te midagi sellist tundsite?

Ummikseis oli 1993, kui hakkasin ühe Soome firma heaks töötama. Lubati fantastilisi projekte, see puudutas klaasi tootmist. Ühtegi lepingu punkti ei täidetud. Siis olin väga kuri. Eriti vihastas see, et emafirma Soomes ei teadnud meie tegevusest midagi. Õnneks tuli pakkumine Balti Manufaktuurilt.

Valitsus kaotab soodustused kultuuri turustamisele, kärbib raha teaduselt, pigistab väikeettevõtjaid. Kellel on Eestis hea elada? Kas teil kui suurettevõtte juhil?

Arvan, et rahul võivad olla kaasaegsed noored, kes on paar-kolm aastat tagasi lõpetanud ülikooli ja kellel on töö. Minul ei ole kerge, aga selle eest on maru huvitav.

Meelis Virkebau

Sündinud: 14. 3. 1957 Kiviõlis

Haridus: Kiviõli 1. Keskkool, Tartu Ülikooli majandusteaduskond, Eesti Kõrgema Kommertskooli ärijuhtimine

Töötanud: 1983 – 1993 Tarbeklaas, tootmis- ja müügidirektor, 1993 – 1994 Hackman Eesti, müügijuht, 1994 – 1995 RAS Balti Manufaktuur, peadirektor, 1995 – tänaseni Kreenholmi Valduse AS, peadirektor

Ühiskondlik tegevus: AS Eesti Põlevkivi nõukogu esimees, Tallinna direktorite klubi liige, Eesti Tööandjate ja Tööstuse Keskliidu juhatuse liige

Hobid: muru hooldamine, vana taluhoone taastamine, puitkäsitöö

Pere: naine Veste (pangaanalüütik), pojad Argo (21) ja Marko (10)

Kas teadsite, et...

... õppepraktikal 1990. aastal USAs elas Virkebau

peredes ja teenis elatist lihtsatel tee- ja ehitustöödel.

.. Virkebau juhib Eesti vanimat käigusolevat tööstus-

ettevõtet. Kreenholm asutati 1857. aastal.

... Aasta Ärimehe valiku kriteeriumid on heade

finantsnäitajate, mahukate investeeringute jms.

hulgas skandaalide ja maksuametipoolsete pretensioonide puudumine ning ärimehe nime tuntus.

5 küsimust

Millal külastasite viimati vanemaid?

Minul on ainult ema. Teda külastasin eelmisel nädalal. Ta elab Kiviõlis, aga käib rohkem külas meil Tallinnas, Pirita-Kosel.

Kas sada krooni on teie jaoks suur raha?

Üldiselt ei ole, aga on vahe, kas see raha on Tallinnas või Narvas. Narvas saan sellega kolm päeva süüa, Tallinnas läheb sada krooni päevas. Maal Märjamaal läheb mul üksi sada krooni nädalas.

Mida eelistate vaadata telerist?

Uudiseid. Reede õhtuti tahaks vaadata pikka filmi. Seriaale ei saa endale lubada.

Kas naiste ja meeste võrdsus on võimalik?

Mehel ja naisel on siin maailmas küllalt erinevad rollid. Kui minna mikrotasandile: ettevõte, riik, siis nendes on nad võrdsed.

Kui kaua püsib eesti keel?

Jääb püsima. Ei tahaks küll mingi ajaga mõõta.