Aed on lapse jaoks nagu hea ja helde hoidjatädi

Kui peres on väikesed lapsed, tuleb aia rajamisel kindlasti ka nende peale mõelda.

Minu lapsepõlv möödus äärelinnas, kus nii meie kui ka naabermajade krunt oli 600 m2. Täna tagasi vaadates tundub, et aed oli ju väike. Kuid lapse jaoks oli see väga suur.

Nagu sellel ajal kohane, istutati iga mullakamar taimi täis ja muru tavaliselt ei olnud. Eesaias olid lilled, taga peenramaa, kus kasvatati kõike, alates maitsetaimedest kuni varajase kartulini. Kuid meie aias oli siiski leitud ruumi ka laste mänguplatsile, kuhu isa oli meisterdanud kaks erinevat kiike, ronimispuu, liivakasti ja see kõik oli metsviinamarjadega ümbritsetud. Just selles aiaosas said kõik maailmaasjad sõbrannadega läbi arutatud.

Aed oli nagu hea hoidjatädi, kelle taskutes oli alati midagi maitsvat – sõstraid, maasikaid, vaarikaid, ploome ja õunu. Mõne aja möödudes kujunesid lemmikud välja. Eriti armas oli kollaste ploomide puu. See kaksikpuu kasvas vapralt, kuni tormisel ööl üks haru murdus. Seisin õnnetult puu juures ja nutsin. Isa ei osanud mind muud moodi lohutada, kui sidus mahakukkunud haru uuesti terve külge ja veenis mind, et kõik saab korda. Mina omakorda veensin puud, et kõik saab korda, ja saigi. Murdunud haru läks lehte ja kandis ka edaspidi.

Mälestused hernepeenrast

Ning loomulikult need pikad ja kõrged hernepeenrad, mille tegemine oli nagu jõuludeks valmistumine. Esmalt herneste leotamine ja salaja nende nosimine. Siis peenarde tegemine. Igal aastal venisid peenrad aina pikemaks ja pikemaks, sest iialgi ei saanud värskete herneste söömisest isu täis. Eriti põnev hetk oli hernekeppide kuuri alt välja toomine ja nende peenrale sättimine. Et hernekepid olid aastast-aastasse samad, oli see nagu kuuse kojutoomine jõulude ajal. See tähendas, et oodata ei tule enam palju. Kuid ootus on alati pikk ja mõnigi kord sai herneid söödud juba siis, kui need alles lestad olid, ja seda vaatamata vanemate manitsustele.

Sellise väikese maalapi ja taimederohkuse juures muutus aed peagi dÏungliks, seda enam kui aiasliikuja enda pikkust oli vaevalt meetri jagu. Nii leidus aias varjulisi peidupaiku, kus tüdrukutega nukkudega mängida ja peitusemäng oli lausa lust, mida mängiti kordi päevas.

Täna kohtab selliseid aedu järjest harvemini, sest üha enam on muru ja ilutaimi. Suhu pista pole midagi ja käia tuleb teeradu pidi. Salapeidupaigast ei maksa unistadagi. Hea kui aias on kiik ja liivakast.

Meiegi tänane aed tuleb uue avastaja saabumisega lapsepilguga üle vaadata. Juurde tuleb istutada põõsaid, et tekiks rohkem peidukohti. Kasvatada värsket söödavat. Rajada mänguväljak koos lapse oma maja ja aiaga, et temagi saaks herne kasvamist oodata ning naabrilastega ronimisredelil maailma-avastustest rääkida.