Age Oksa ja Toomas Eduri igavene korduseksam

 (1)
Age Oksa ja Toomas Eduri igavene korduseksam
----

Vaatajaile jääb alati meelde balleti pidupool graatsiliste artistidega. Age Oks ja Toomas Edur räägivad ka etenduse ajal lava taga kokkukukkumistest, nagu seda juhtub finisheerivate suusatajatega. MARKO MUMM

Inglise Rahvusliku Balleti pikaaegsetele staaridele Age Oksale ja Toomas Edurile on iga lavaleastumine nagu korduseksam. Väsimuse, valu ja palaviku kiuste tuleb tõestada alati jätkuvat tipuspüsimist.

Age oli aastavahetuse etenduste ajal Tartus ja Tallinnas kõrge palavikuga laval. Kui sageli tuleb tantsida haigena või emotsionaalselt läbipõlenuna?

Age: Olen viimased kolm nädalat kopsupõletiku käes vaevelnud ja rohtu võtnud. Lavale minnes peab sellest lihtsalt üle saama. Mul pole võimalik niimoodi valida, et täna tunnen ennast halvasti ning jätan esinemise ära. Ballett on meie töö ning selle nimel võtame ennast kokku. Erandiks on muidugi selline seis, kui oled täiesti kõndimisvõimetu. Professionaalsust näitabki see, et suudad ka halva enesetundega hästi esineda. See on õpitav, kuigi esimestel tööaastatel tundus selline pingutus mõnikord täiesti ületamatu.

Toomas: Ma ei tea ühtegi tipptasemel tantsijat, kes jätaks valutava käe või jala pärast lavale minemata. Suuremate traumade puhul tuleb muidugi vahepeal paranemiseks aega võtta. Iga tantsija tunnetab seda piiri, kui kaugele võib ennast viia. Piirist üleastumine on ohtlik.

Kuidas suudate laval valust üle olla?

Age: Võtame valuvaigistid sisse ja läheme lihtsalt endast viimast andma. Valuvaigistid ja põletikuvastased rohud on meile igapäevased abivahendid. Samuti erinevad jõujoogid ja vitamiinid. Valu, vigastused ja haigeolek käivad töö juurde. Me oleme õppinud halba enesetunnet osavalt varjama, publikule minu või Toomase hädad küll kusagilt ei paista. Balletti võlu peitubki selles, et varjata, kui raske see tegelikult on.

Toomas: Me ei ole jalgpallurid, kes tohivad jalale haiget saades sellest demonstratiivselt kinni haarata ja näole valugrimasse manada. Etenduse ajal võid väänata jala, aga pead naeratades lõpuni tantsima ning saad alles pärast eesriide langemist haiglasse sõita.

Kas vahel tahaks suusatajate kombel finishisse jõudes otsekohe ja sealsamas pikali visata?

Toomas: Muidugi. Meie vajume lihtsalt kulisside taga kokku, kus keegi seda ei näe.

Age: Teed näiteks "Luikede järves" mõne soolo ära, mis vaatajale tundub õhuline ja kerge, kuid tegelikult on tõeliselt tappev. Pärast seda kukud lava taga kokku, kuid pead juba minuti pärast säravana uuesti välja tulema.

Toomas: Istume need paar hingetõmbe minutit pea käte vahel. Ette on tulnud isegi täielikke mälulünki. Tuled tagasi lavale ning ei taju üldse oma tegevust.

Age: Vahepeal on perioode, kus kahtled edasises jätkamises. Mõtled, kas see vaev ja valu tasub ennast üldse ära. Mul on üsna nõrk tervis, pidevalt juhtub midagi. Olen pidanud eriliselt palju traumasid üle elama. Sisemist tasakaalu häirivad ka balletiringkondade intriigid ja pidev kadedus.

Mis sunnib ikka ja jälle nõrkusehoogudest üle saama?

Toomas: Kui oled laval erilist tundnud, siis on sellest võimatu loobuda. Sellepärast ongi paljudel tantsijatel raske karjääri lõpetada. Paljud õpetaja ameti peale üle läinud endised balletitantsijad püüavad ka aastate pärast ikka veel õpilastega võistelda. Eriti kurb on aga vaadata üle seitsmekümneaastast vanadaami luike tantsimas. See on lihtsalt haletsusväärne.

Age: Tipus olles on iga kord lavale minnes kõige raskem iseendale tõestada, et suudad veel sama hästi tantsida. Tipptantsija roll kammitseb. Kui filminäitleja või laulja saab oma töö linti võtta, siis meil toimub kõik antud hetkel ja elusast peast. Meie taga ei olnud Inglismaale minnes ühtegi kuulsat teatrit ning seetõttu pidime enese tõestamiseks kümme korda rohkem tööd tegema. Oleme kõik ise õppinud ja oskused erinevatest killukestest kokku korjanud.

Kas vigastuste ees on tekkinud alateadlik hirm?

Loe veel

Age: Mingil määral kindlasti, sest see on tihti tantsimist katkestanud. Olen seetõttu pidanud loobuma ka paljudest ahvatlevatest võimalustest. Baleriini karjäär on ju nii lühike. Meil on jäänud veel umbes 6-7 head aastat tantsida. Nii tekibki hirm, et aeg läheb mööda ning ma ei saagi kõiki oma võimeid kasutada. Paljud küsivad, miks mul last pole. Umbes nii, et oleks võinud vigastustest tingitud eemalolekut lapsesaamiseks ära kasutada. Mina ei kujuta aga tippbaleriini ja ema rolli üheaegselt ette. Lapse kasuks otsustades pean ma ikkagi lavalt ära tulema. Samas tuleb ka seda tunnistada, et eemaloleku ajast on kasu olnud. See on lasknud ajul seedida, kuidas tagasi tulles veel parem olla kui enne.

Kui sageli loobuvad balletitantsijad kunsti nimelt lastest?

Toomas: Paljude baleriinide jaoks on see suur probleem. Nad tahavad lapsi saada, kuid kehaline pinge on nii suur, et see ei õnnestu. Mõnikord loobutakse karjääri nimel perekonnast, sest tantsimise kõrvalt ei jäägi millekski muuks aega.

Millega tegelete väljaspool balletti?

Toomas: Niisama olemise aega peaaegu polegi. Sel aastal ei võtnud me isegi puhkust. Kui puhkust ei võta, siis on kergem pidevalt vormis püsida. Oleme praegu balleti mõistes keskeas ning iga aastaga on puhkuse järel vormi tagasi saamine üha raskem. Nelja nädalat balletist eemalolemist ei kujutagi ette. Kui läheb juba üle nädala, siis peab enda kallal ränka vaeva nägema.

Tantsisite esmakordselt koos siis, kui Age oli 13 ja Toomas 14. Küm- me aastat tagasi Inglismaale minnes te abiellusite. Ajakirjandus on teie lugu kujutanud järjepidevalt nagu muinasjuttu printsist ja printsessist. Kas pole tekkinud kartust, et see muinasjutt äkki otsa saab?

Toomas: Ei ole tekkinud. Loomulikult on seda muinasjutulisust meist kirjutades toonitatud. Pole ju palju selliseid paare, kes kohtuvad nii noorelt ning kelle elu saab täielikult üheks. Paljude jaoks on see uskumatu, et me oleme Agega nagu üks inimene. Veedame terve ööpäeva koos.

Age: Läänes on selliseid balletipaare tõeliselt harva. Kui ollakse staar, siis tantsitakse väga erinevate partneritega. Sageli laval duetti tantsivad inimesed lausa vihkavad üksteist. See on täiesti tavaline. Täiust on sel juhul muidugi tunduvalt raskem saavutada. Rolli hakkab mängima jällegi professionaalsus.

Sel aastal ootab teid ees töö Zürichi balletis, mille pakkumist peate enesele suureks auks. Samas ei unusta te koheselt mainida, et ootate tihedamat kutsumist Eestisse. Mis teid kodumaale tõmbab?

Age: Algusaastatel Inglismaal elades ei mõelnud me eriti Eestis esinemisele. Viimasel ajal on see aga oluliseks muutunud, et eestlased meid teaks. Siit ära minnes ei jõudnud me ennast kodupublikule tõestada. Üle hulga aja Tallinnasse tulles kartsime, et meie nimed ei ütle eriti kellelegi midagi. Õnneks meist ikka üht-teist teati.

Toomas: Tahaksime edaspidi mingi perioodi oma elust Eestiga pikemalt seotud olla. Kas siis tantsijate või õpetajatena. Oleks tore kogemusi just kodumaal jagada. Eestis on näha balletihuvi kasvamist.

Age Oks ja Toomas Edur

Sündinud: Age 29. mail 1970, Toomas 20. jaanuaril 1969.

Lõpetanud: 1988. aastal Tallinna Balletikooli. Age õppis lisaks ühe aasta Moskva Suure Teatri balletikoolis.

Töötanud: Estonia teater, English National Ballet, viimased 2 aastat vabakutselised. Esinenud Lõuna-Ameerikas, Jaapanis, Austraalias, Hong-Kongis, Koreas, Jaapanis, enamikus Euroopa riikides.

Tantsinud ballettides: "Luikede järv", "Uinuv kaunitar", "Tuhkatriinu", "Giselle", "Pähklipureja", "Romeo ja Julia" jpt.

Pikkus ja kaal: Age 165 cm/ 45 kg, Toomas 179 cm/ 70 kg.

5 küsimust

Mida olete õppinud

oma vanematelt?

Toomas: Kõike armastusega võtma. Teha head seal, kus see on vähegi võimalik ja vajalik. Ema balletikirg kasvas ka minusse väga tugevalt sisse.

Age: Olla hingega inimene, see on kõige tähtsam.

Mida eelistate vaadata televiisorist?

Age: Toomasele meeldivad komöödiad. Neid vaataks ta alati. Mina vaatan aga loodussaateid ja möödunud sajandite tegevustikuga draamasarju.

Kui palju raha kulutate päevas?

Toomas: See on väga suhteline, reisil olles kulutame tunduvalt rohkem kui Inglismaal. Me ei ole erilised raiskajad. Tulles Nõukogude Liidust oskab inimene raha hoida ja hinnata tunduvalt rohkem, kui Läänes üles kasvades. Me ei kujuta laena peal elamist eriti ette.

Mis on Eesti riigi

head ja vead?

Age: Seda on raske öelda, sest oleme nii kaua ära olnud. Halb on võibolla see, et kõik püüavad näidata kui palju neil raha on ja mida nad omavad. Suur au on aga Eestile muidugi see, et teda võetakse Euroopa Liiduga ühinemisel tõsiselt.

Kas armastuse pärast

jätaksite senise elu?

Toomas: Ei, kindlasti mitte.

Age: Ma ei usu, et saab tulla suuremat armastust kui meil.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare