AGU UUDELEPP: Strateegiline sõda – kas ideede ja relvade viimane võidujooks?
Aastatuhandeid oli aja mõõde sõdade või isegi lahingute ettevalmistamisel hoopis teine kui praegu. Sõnum liikus nii kiiresti, kui kulleri või tema hobuse jalad võtsid, ning postituvidega sai sõnumeid saata vaid tiivulise kirjakandja kodusesse kongi. Paarsada aastat tagasi hakkas olukord muutuma: Prantsusmaal võeti kasutusele esimene tõesti töötav semaforisüsteem. Info liikus kiiremini, kuid siiski ainult kindlaksmääratud rada mööda ja ilmastik või inimlik viga võis teavet oluliselt moonutada. 19. sajandi lõpp tõi koos telegraafi ja raadio levikuga järgmise kvalitatiivse hüppe ja siis algas sajand, mis muutis põhjalikult arusaamasid infost, selle levitamisest ja mõjust ühiskonnale.
Enam ei ole võimalik rääkida pikast infoedastusest. Satelliittelevisioon toob sõjad reaalajas koju kätte, blogosfäär annab sündmustele hetkega tõlgendused ning Youtube loob ammendamatud lavastuslikud võimalused serveerida ükskõik millist sündmust ükskõik millises võtmes. See on maailm, milles orienteerumiseks on infosõdade ekspert professor Georgi Potšeptsov kirjutanud raamatu „Strateegiline sõda”, alapealkirjaga „Kuidas mõtete võidujooks võidab võidurelvastumise” (Tallinn, 2009).
Potšeptsovi raamat täidab tänuväärsel kombel tühiku selle valdkonna eestikeelses kirjanduses. Varem on samas valdkonnas ilmunud vaid Harri Mäe ja Lauri Vitsuti raamat „Infosõda: visioonid ja tegelikkus” (Eesti Ekspressi Kirjastus, 2008). Mäe ja Vitsuti raamatust on Potšeptsovi oma põhjalikum ja akadeemilisem, mis muudab ühest küljest lugemise raskemaks, kuid annab teisalt parema pildi info loomise, kasutamise ja mugandamise rollist ning võimalustest strateegilistes sõdades.
Sõjad tunnetuslikus ruumis
Raamat on jagatud nelja peatükki, mis kõik algavad üldise selgitusega ja lähevad seejärel konkreetsemaks. Esimene peatükk loob strateegiliste sõdade mõistmiseks konteksti. Potšeptsov väidab, et strateegilisi sõdu ei peeta mitte füüsilises, vaid tunnetuslikus ruumis ja otsuseid langetavatele inimestele saadetakse teateid neid toetavate inimhulkade kaudu (lk 19). Kuna igasugune info on reaalajas, ähmastuvad piirid sõja strateegilise, operatiivse ja taktikalise taseme vahel. Järelikult tuleb edukas olemiseks käia ajast ees ja luua ise kontekst, milles inimesed teavet vastu võtavad ja tõlgendavad ning avaldavad seejärel ametisse valitud juhtidele „spontaanselt ja omaenese tarkusest” survet.
Sellega toetub Potšeptsov 20. sajandi propagandateoreetikute arusaamadele infoedastuse rollist konfliktide ajal. Juba 1922. aastal defineeris Walter Lippmann oma raamatus „Public Opinion” propaganda kui püüde muuta pilti, millele inimesed reageerivad ehk üks sotsiaalne arusaam asendatakse teisega. Potšeptsovi infosõdade käsitlus ei ole seega revolutsiooniline, vaid pigem kontrollitud ja tunnustatud printsiipide evolutsiooniline mugandus tänapäeva.
Teine peatükk käsitleb mõju uusi instrumente. Potšeptsovi käsitluse kõige huvitavamaks osaks võib pi-dada massikommunikatsiooni ja -kultuuri rolli tõlgendamist sündmuste loomisel ja interpreteerimisel. Lk-l 77 väidab autor: „Massiteabevahendid tugevdavad tegelikkust sellega, et räägivad väga vähestest sündmustest. Nad sõeluvad läbi palju suurema mahu infot, kui esitavad. Seejuures toimub see läbisõelumine infotarbijale märkamatult.” Sellist teguviisi nimetatakse raamatus „informatsioonilise koordineerimise instrumendiks”.
Massikultuuri jõud
See „instrument” väärib põhjalikumat kommenteerimist. Sisuliselt on niisugune tegevus tsensuur. Teun van Dijk on väitnud, et eliidid (ja eriti meediatoimetajad) takistavad või piiravad tõrjutud gruppide juhtide juurdepääsu avalikule diskursusele või marginaliseerivad või diskrediteerivad neid laiema avalikkuse või isegi nende endi gruppide sees1. Niisuguse tsensuuri aluseks ongi ajakirjandus, mille kommertseerumine on muutnud manipuleeritavaks. Jürgen Habermas on kirjutanud, et ajakirjandus, mis algul oli eraisikute kui publiku institutsioon, muutus kommertseerudes publiku teatavate liikmete kui eraisikute institutsiooniks ja privilegeeritud erahuvide avalikkusesse pääsemise kanaliks 2.
Massikultuuri puhul on tsensuuriga mindud veelgi kaugemale ja see on sisuliselt märkamatu. Pierre Bourdieu on sellist nn ideaalset tsensuuri kirjeldanud kui mingi tegutsemisvaldkonna struktuuri, mis määrab ära, kes ja kuidas võib ennast väljendada 3. Massikultuuris määrab ühiskondlik grupisurve, kuidas võib mõelda ja käituda ning kuidas mitte. Kui levitada oma massikultuuri, levivad ka aktsepteeritavad normid, väärtushinnangud ja käitumisjuhised.
Potšeptsovi raamatu kolmas ja neljas peatükk on konkreetsemad ning kirjeldavad strateegilise sõja infokomponenti ja instrumente. Eesti jaoks võib nendes peatükkides kõige olulisemaks pidada rõhutamist, et alati tuleb rünnakuplaanide kõrval tegelda kaitsestrateegiate ja võimalike ohtude indikaatoritega. Autori selgituse kohaselt „võib mitte olla strateegia subjekt, kuid strateegiliseks objektiks jääte alati” (lk 180). See on ka lause, mis võtab kokku strateegilise infosõja olulisuse Eesti Vabariigi jaoks.
Kokkuvõttes võib öelda, et Georgi Potšeptsovi raamat „Strateegiline sõda” on väga oluline lugemisvara kõigile, kellel on vaja teha strateegilisi plaane ja selle käigus inimesi pikka aega mõjutada. Raamatus kirjeldatud ja analüüsitud printsiibid kehtivad ka väljaspool militaarsfääri ja võivad aidata igaühel ümbritsevast maailmast paremini aru saada. Kõik, kes on selle raamatu läbi lugenud, suudavad paremini ära tunda mõt-temanipulatsioone ning paremini alal hoida ja kaitsta oma vaimset „mina” ja sõprade kogukondlikku „meiet”.
1 Dijk, T. A. van. (2005) Ideoloogia. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus.
2 Habermas, J. (2001) Avalikkuse struktuurimuutus. Kunst.
3 Bourdieu, P. (1991) Language and Symbolic Power. Cambridge: Harvard University Press
