Aids Eestis nagu Botswanas

Kui Eesti ei muuda lähiajal suhtumist aidsi levikusse riiklikult tõsiseltvõetavaks, võime peagi olla silmitsi sama probleemiga, mis Aafrika riigis Botswanas – aidsiravile ei kulu mitte lõviosa tervishoiu rahakotist, vaid määrav hulk raha riigi sisekogutoodangust, leiab Mikk Jürisson, Merck, Sharp & Dohme Baltimaade juht.

•• Miks investeerivad suured farmaatsiafirmad miljoneid dollareid nii aidsi- kui ka teistesse tervishoiuprojektidesse Aafrikas ja mujal?

Toetatakse sellepärast, et aidata kaasa haiguse leviku tõkestamisele riikides, mis sellega ise toime ei tule. Merck müüb näiteks aidsiravimeid Aafrikas omahinnaga, kuigi see ei ole oluliselt parandanud aidsihaigete ravivõimalusi. Ravimid on küll tasuta, aga tervishoiuks sellest ei piisa – vaja on luua riiklik struktuur, mis tagab nende ravimite kättesaadavuse.

•• Olete söandanud võrrelda aidsiepideemiat Eestis olukorraga Botswanas. Kuidas saab nii erinevaid riike võrrelda?

Loodame Eestis ära hoida sellist levikut nagu juhtus näiteks Aafrikas Botswanas, mis on väike riik, u 1,7 mln elanikku ehk vaid veidi suurem kui Eesti. Vastupidiselt eelarvamustele on seal tegelikult suured linnad, moodne infrastruktuur ja sisekoguprodukt elaniku kohta võrreldav Eestiga. Seega on tegemist ühe Aafrika rikkama riigiga. Näiteks üritab Botswana saada Aafrika juhtivaks telekommunikatsioonimaaks, terve maa on kaetud mobiilsidega, pealinnas on pilvelõhkujaid rohkem kui Eestis. Loomulikult valitseb sealgi kontrast maa ja linna vahel.

Kui Botswanas oli 90ndate algul aidsi esinemissagedus u 1-3%, siis 90ndate lõpus oli see juba 35-40%. Iga kolmas täiskasvanud botswanalane on haigusekandja. Ka seal arvati algul, et see on prostituutide haigus, pandi ennetusmeetmed käima ja lükati nö pall eemale.

•• Mis juhtus seejärel?

Haigus levis. Paari aastaga neelas aidsiravi lõviosa tervishoiu kogukuludest. Praegu kulub aidsi ennetusele ja ravile juba viiendik e 20% Botswana sisekogutoodangust. Rõhutan, mitte tervishoiukuludest, vaid sisekogu-produktist. Haiglaravi vajavate aidsihaigete hulk ületab kahekordselt riigis olevate haiglate voodikohtade arvu.

Kui varem oli Botswanas keskmine eluiga 64-65 aastat, siis lähituleviku ennustuste kohaselt langeb see poole võrra, 29-30 aastani. Uskumatu, kuid seda kinnitavad faktid. Tänaseks on seal keskmine eluiga langenud juba 40 aastani.

•• Kas üleüldine vaesestumine aidsiravi arvelt pani riigi lõpuks tegutsema?

Võib nii öelda. Lisaks käivitusid programmid. Merck on koos-töös Bill ja Melinda Gatesi fondiga annetanud aidsiennetuseks ja raviks 100 mln dollarit. Seejärel loodi riigis munitsipaaltasandil kriisiabi-, ennetus- ja ravikeskused, koolidesse tehti õppeprogrammid. Et programm oli koordineeritud kohalike omavalitsustega, oli sellel ka tulemust. Praegu on vara veel lõplikest tulemustest rääkida, sest aktiivne sekkumine algas 3-4 a tagasi.

•• Mida on Eestil Botswanalt üle võtta?

Saaksime ilma valehäbita kasutada selle ekspertiisi tulemusi Eestis, et vältida katastroofi, millest praegu räägitakse vaid abstraktseid numbreid. Tegelikult on see täiesti reaalsus. Minul on näiteks hirm kasvõi oma laste pärast. Ka Eestit ohustab haiguse leviku tagajärjel keskmise eluea langus ning tohutu aidsiravi kulutuste kasv sisekogutoodangu arvelt. Praegu on ametlik esinemisulatus kuni 1%, mis tähendab, et aids on sama sage nagu iga teinegi haigus. Kui vaadata epideemia esinemissagedust, siis läheneb Eesti HIV- positiivsete arv Skandinaavia haigete üldarvule. Oleme muutumas nö Euroopa Aafrika riigiks.

Epideemia ei tunne riigipiire. Viimasel ajal diagnoositakse HIV-i enamjaolt noortel tütarlastel. Tegemist pole enam isoleeritud haigusega, vaid epideemia on murdmas üksikutest riskigruppidest rahva hulka. Arvestades diagnoositud HIV- positiivsete hulka, on tõenäoline, et igas Tallinna keskkoolis on vähemalt üks HIV- positiivne laps.

•• Osalete aidsiprojekti raames sotsiaalministeeriumi partnerina. Mida on kavas Eesti heaks koos ette võtta?

Tahame kindlasti appi tulla ja meil on väga konkreetsed plaanid ning head partnerlussuhted sotsiaalministeeriumiga. Omalt poolt oleme teinud ettepaneku jagada ekspertiisi kogemust.

Maailma Tervishoiuorganisatsioon, riikide saatkonnad ja spetsialistid on tundnud huvi epideemia kontrolli vastu. Tegemist pole ainult sotsiaalministeeriumi probleemiga, vaid epideemia puudutab ka haridus-, sise-, justiits-, rahandus- ja majandusministeeriumi valdkondi. Usun, et aidsiprobleemi lahendada ei õnnestu, aga massilist levikut saab kindlasti ära hoida. Arvestades haiguse levikukiirust, leian, et tegutseda tuleb kohe ja kõikide vahenditega.

Olukord Eestis

•• 2002. aasta algusest töötab AIDSi infotelefon 645 5555

•• Aastast 2004 töötab 24h avatud HIV/AIDSi ja uimastinõustamistelefon 1707.

•• Internetipõhist nõustamist alustati 2003. aastal.

•• Noorte nõustamiskeskusi on 17. HIV-positiivsetele pakub ravi ja terviseteenust 4 haiglat.

•• Kõikidele HIV-positiivsetele on jälgimine ja ravi tasuta.

•• Loodud on HIV-positiivsete tugigrupid. Üle Eesti tegutseb neid kokku 4.

•• Eestis tegutseb 21 süstlavahetuspunkti, kus pakutakse ka nõustamisteenust.

•• Metadooniravi pakub kokku 5 teenusepakkujat, ravikohti on kokku üle 300.

•• Noori õpetatakse koolides ja kutsekoolides. Programmi on kaasatud ajateenijad.

•• Kõikides vanglates pakutakse vabatahtlikku testimis- ja nõustamisteenust. Seitsmes vanglas tegutseb HIV-positiivsete tugigrupp.

•• Loodud on gei ja lesbi infokeskus ja kodulehekülg.

•• Kogu doonorveri testitakse HIV-nakkuse ja teiste infektsioonitekitajate suhtes.

•• Kõigile end rasedusega arvele võtvatele naistele võimaldatakse HIV-testimist.

•• 2005. aastal avatakse narkomaanidele suunatud madalaläve keskused, mis hakkavad pakkuma nõustamis-, süstlavahetus- ja testimisteenust.

Allikas: Tervise Arengu Instituut