Ainulaadne laev Orissaare kuuris

Maasilinna laev pole just kõige vanemate killast, mis Eesti vetest leitud. Kuid seda 16. sajandi keskpaigas ehitatud alust peab Meremuuseumi merearheoloog Vello Mäss siiski kõige tähtsamaks. "Isegi kui me leiaksime Skandinaavia viikingilaeva, oleks Maasilinna laev meile ikka olulisem," ütleb ta ning põhjendab oma väidet asjaoluga, et selliseid laevu pole kusagilt mujalt leitud. Kui viikingilaevade ja kogede vrakke on mitmelt poolt ikka kätte saadud, siis Maasilinna laeva taolist mitte. "See on maailmas ainulaadne," ütleb Mäss. Ka on laevast säilinud suhteliselt palju – umbes viiendik.

Ajutine alaline peavari

Kui laev merepõhjast üles tõsteti, tehti selle konserveerimiseks ajutine peavari. "Tollane Saaremaa peaarhitekt andis loa ajutise ehituse püstitamiseks, aga avaldas arvamust, et küllap see püsivaks kujuneb," meenutab Mäss. Nii ongi juhtunud. Nüüdseks on ajutise eterniitkuuri eluiga poolteistkümmend aastat. "Laev ootab avarat ruumi, kus asjatundjad saaksid selle restaureerida ja korralikult kokku panna," ütleb Mäss ja kahetseb, et parema hoone puudumisel on ka laeva teaduslik uurimine pooleli jäänud. Laev peab olema vaadatav alt ja pealt, eemalt ja lähedalt ning pakkuma inimestele teavet.

Maasilinna laev kuulub Meremuuseumile, kes on püüdnud selle vastu äratada huvi ka saarlastest asjameeste seas. Kunagi loodi Orissaares isegi Maasilinna laeva ühing, kes lootis laeva tarbeks saada sealsamas Illiklaiul asuva paekivist laohoone. Nüüd on seegi lootus hääbunud. "Saaremaa poolt pole mingit lootusekiirt," ütleb Mäss.

Nii seisabki Maasilinna laev Orissaare jahisadamas eterniidist kolhoosiaegset väetisehoidlat meenutava rajatise sees, varjatud nende tuhandete ja tuhandete turistide pilkude eest, keda saarlased oma saarele meelitada püüavad.

Mässi sõnul kuuris seismine laevale just halvasti ei mõju. Küll aga ei saa seda transpordiks lahti võtta. Nõnda peab laeva uus kodu võimaldama siseneda uksest. Või tuleb maja laevale ümber ehitada. Meremuuseum näeb võimaliku variandina Tallinnas Admiraliteedi basseini ääres seisvat kunagist tööstushoonet. Sinna mahuks allveelaeva Lembitu kõrvale ka rekonstrueeritud muistne saarlaste laev.

Pärnu kogel veab

1990. aastal Pärnu jõest jahtklubi juurest leitud koge fragmendil on läinud paremini. See üle kuue sajandi tagasi ehitatud laeva pardatükk on praegu Saaremaal, kus firma Saare Paat koge täismõõtmelist mudelit ehitab ja originaalse 8 meetri pikkuse ning 3,5 meetri laiuse tüki sinna sisse sobitab.

"Raha selleks leidsid soomlased, kes tahavad meie haruldast leidu oma maal näidata," ütleb Mäss. Esimene näitus avatakse Helsingis 16. mail, selle järel suundub Pärnu koge Forum Marinarumi näitusele Turu linna. "Pärast tuuakse meie koge tagasi, viiakse Pärnu linna ja antakse otsekui portselantaldrikul Pärnu linnamuuseumile üle," ütleb Mäss veidi kadedalt.

Maasilinna laeva eripära tundis ära just tema. Vraki põhjaosa kaarestik ja selle all asuv kiil otseselt kokku ei puutunud. Kiilu ja kaarte vahele jäi 20 sentimeetri sügavune kanal ehk omamoodi pilsikaev. See omapära sai laeva edaspidises saatuses määravaks.

Kunagi transpordilaevana kasutatud laeva tulevik on praegu Tallinna linnavalitsuse kätes. "Muuseum taotleb Tallinna Admiraliteedi basseini ääres kunagist tehasehoonet, kuhu Maasilinna laev viia," ütleb Meremuuseumi asedirektor Jaan Sammet. Seda hoonet on mõned pidanud muuseumile liiga suureks. Kuid kavas on sinna viia ka allveelaev Lembit ning ulatuslik pommide, torpeedode ja mererelvade kollektsioon ning etnograafilised paadid. "Need kõik on praegu mööda ilma laiali," ütleb Mäss.

Varjusurmas on ka ajalooline jäälõhkuja Suur Tõll, millel torm lõhkus maabumissilla. Praegu peab meeskond laevale ja sealt välja ronima nöörredelit mööda. "Sada korda ronid, aga saja esimene kord kukud sisse," ütleb allveesukeldujanagi tuntud Mäss.

Kuni asja otsustatakse, ei jää muud, kui minna Meremuuseumi teise korruse saali ja vaadata seal rippuvat Maasilinna laeva tublisti vähendatud mudelit. Mudel on vähendatud nii tublisti, et Mäss saab selle Kalevipojana oma käte vahele võtta. Tegelikult kaalub vrakk paar tonni. Mis raudkätele poleks mingi eriline raskus üles tõsta.

Saaremaa Viikingid plaanivad viikingilaeva ehitamist

Saaremaal loodud mittetulundusühing Saaremaa Viikingid tahab ehitada valmis ühe tõelise viikingilaeva. See ehitataks nende sõnul mõne Läänemeres leitud viikingilaeva eeskujul täismõõtmelise koopiana. "Saarlased olid tuntud Läänemere viikingirahvas ja eriti tuntud oma suure laevastiku poolest," usub algatustoimkonna liige Enn Kaljo. "Saarlased olid ka muinasaja kardetavamad viikingid," lisab ta. Kaljo sõnul kavatsetakse viikingilaevaga teoks teha Kalevipoja maailma ääre otsimise lugu. Laev kannaks kuuskümmend inimest. "Madalas viikingilaevas ei ole tegelikult meresõit nii hirmus kui kõrges laevas, kust meri näib nii kohutavana," põhjendatakse viikingilaeva sobilikkust meresõidu ühingut tutvustavas trükises.

Ajaloolased on kokku leppinud, et viikingiaeg kestis Skandinaavias aastatel 793 – 1050. Asjatundjate kinnitusel ei jätnud see Eesti merendusele soodsat mõju avaldamata. "Ei ole alust eeldada, et meie aladel oleks merendus ja veeliiklus arenenud välja mingil iseseisval moel," kirjutab oma raamatus "Muistsed laevad, iidsed paadid" Meremuuseumi teadlane Vello Mäss. Eesti teiste aladega võrreldes ületas Saaremaa merenduslik areng selle mäekõrguselt. Just saarlased ehitasid Läänemere sõitudeks kõlblikke laevu. Mässi arvates olid need viikingilaevade sarnased. Kuid meie esivanemate muinasaegse meresõidu õitseng ei olnud pikk. "Eestlaste viikingiaeg kestis vahest natuke rohkem kui pool sajandit," kirjutab Mäss. Saare Paadi juhataja Peeter Laumi sõnul pole midagi võimatut, et Saaremaal lähiaegadel autentne viikingilaev ehitatakse. "Praegu täpsustame võimalusi."

Viikingilaeva ehitamiseks arvatakse kuluvat 2,3 miljonit krooni. Ühtegi iidse viikingilaeva vrakki ega selle osa teadupärast Eesti vetest siiani leitud ei ole.

Hakatakse filmima Tema Majesteedi sõjalaevu

Suvel plaanib Meremuuseum koostöös filmistuudioga F-Seitse hakata tegema filmi Vabadussõja ajal Läänemerel ja Soome lahel tegutsenud Briti eskaadrist ja eriti miinitraalerist HMS "Myrtle". Eesti Ajutise Valitsuse kutsel ilmus tol ajal Läänemerele 238 Briti sõjalaeva. 17 neist hukkus. Eesti vetes hukkus miinidel kolm Briti sõjalaeva ja hulk meremehi. "Kahe laeva asukohad on täpselt teada, need asuvad Saaremaa vetes," ütleb allveearheoloog ja sukelduja Vello Mäss.

Film tuleb omamoodi järjena 1997. aastal valminud filmile "Tsaari sõjalaev".

"Kuid praegu on tegemist meie riigi ajalooga ja uus film tuleb põhjalikum ja huvitavam," kinnitab Mäss. Tema sõnul on Meremuuseumil väga hea koostöö Briti Sõjamuuseumiga, kust on saadud vajalikke andmeid. Abistada on lubanud ka Briti suursaatkond Eestis. "Kaitseministeeriumiga on kokkulepe, et ekspeditsiooni ajal tuleb kohale Eesti sõjalaev ja saluteerib hukkunud laevale ja meremeestele, sukeldujad aga panevad vrakile mälestustahvli," ütleb Mäss, kes ise töötab vee all operaatorina.

1919. aastal uppunud sõjalaev on 76 meetri pikkune ning sellel oli umbes 80 meest, kellest hukkus 6. "Laeva hukkumise lugu on meile teada minutise täpsusega," ütleb Mäss. Filmi rezhissöör on Indrek Kangur. Produtsent Reet Sokmann loodab, et tunni pikkune film valmib aasta lõpuks.

Vabaduse laev sõidab Utoopiasse

Lisaks vanimate laevade otsimisele ja taastamisele käib ka võistlus uusimate ja suurimate laevade ehitamise üle. Või vähemasti nende välja mõtlemise üle. Floridas tegutseb firma, mille asutaja Norman Nixon loodab kahe aasta jooksul luua omaenda ujuva linna.

Kilomeetri pikkune, 25 korruse kõrgune laev mahutaks 80 000 asukat ja oleks varustatud kõige eluks vajalikuga. Sadamatesse selline monstrum ei mahuks, kuid iga päev külastaks seda helikopteritel 10 000 turisti. Ning hiiglane seilaks ookeanidel, mille 30-meetriseid laineid see vaevalt tunneks.

Kes tahaks elada sellises laevas, kuhu on ehitatud haiglad ja kontorid, poed ja pargid? Kummatigi on Vabaduse Laeva projekteerivasse firmasse investeeritud miljoneid dollareid. Lõpphinnaks on plaanitud 4 miljardit. Ajakirja New Scientist andmetel on laevas elukoha broneerinud juba 3000 inimest. Kõik nad loodavad laeval tööd saada. Kas siis 15 000 meeskonnaliikme seas või teenindajatena.

Kalleim elupaik laeval maksab 4 miljonit naela, odavaim akendeta ökokabiin 100 000 naela. Enamik kabiine ei saa loomulikku päikesevalgust, kuna laev on nii lai. Nii lai, et see ei pääse läbi Panama kanali, olles sunnitud liikuma ümber Hea Lootuse neeme.

Igatahes pareerib Nixon kõiki kahtlusi, alates tuleohutusest ja lõpetades energiakriisiga ning võimalike elanike vaheliste kokkupõrgetega. Määratud ise tootma toiduaineid ja ringi sõitma vesinikuga toidetavate kütuseelementide jõul, näeb Nixon võimalust luua hiiglaslike laevade flotill. Kes tahab kaasa sõita, see võtku ühendust interneti aadressil freedomship.com. Ning lugegu enne läbi Campaneella "Päikeselinn", Morei "Utoopia" ja miks mitte ka Feuchtwangeri "Moskva 1937".

Tiit Kändler