“Aktuaalne kaamera” on viipekeele tõlkidele vaid väike osa tööst
Kui “Aktuaalse kaamera” viipekeelde tõlkijatele satub uudistes ette sõna, mida nad varem tõlkinud ei ole, siis ei hakka nad viibet leiutama, vaid võtavad ühendust asjatundjate kurtidega, et teada, kuidas oleks õige märki edastada.
“Meie ei hakka viiplema nii, et nemad peaksid hakkama meist aru saama, meie kasutame neid viipeid mis nemad, meil on kurt viipekeele õpetaja, kelle käest me küsime,” rääkis viipekeele tõlk Liivi Hollman, kes on AK uudiseid tõlkinud juba kuus aastat.
Selle aja jooksul on uusi ja keerulisi sõnu ette tulnud küll ning kui sõnadel viibet veel kujunenud ei ole, siis kasutatakse tõlkimisel sõrmendeid ehk näidatakse tähthaaval. Õnneks ei tõlgita saadet otse-eetris, vaid valmistatakse kõik uudised ette, nii et keerulised situatsioonid jõuab enne läbi mõelda, sest viipekeele struktuur on eesti kirjakeelest väga erinev ning enne saadet peab laused mõttes ümber pöörama.
“Ideaal oleks viipekeelne saade, nagu Soomes ja Rootsis, kus kurt saatejuht ise viipleb,” arvas Hollman. Sel juhul diktor viipleb ning kuuljatele tõlgitakse jutt peale. Selliseid saatejuhte meil kahjuks veel ei ole. Tõlgid ise saatejuhtideks hakkamisele ei mõtle, sest nende töö on tõlkimine.
Viipekeele tõlk Natalja Saks tõi näiteks Hispaania, kus on spetsiaalne telekanal, mille ekraanil on tõlk, subtiitrid ja pilt. Vajadus kurtide telesaadete järele on ilmne, sest praegu võivad meie kurdid vaadata telekast vaid “Unetust”.
Eestikeelsete subtiitrite lugemine on kurdina sündinutele siiski nagu võõrkeele lugemine. Tõlkide sõnul oskavad kurdid eesti keelt lugeda küll, kuid nende esimene keel on siiski eesti viipekeel, mille grammatika erineb märgatavalt.
Tegelikult on olemas veel viibeldud eesti keel, mida kasutavad kurdiks jäänud inimesed. Selle struktuur on sama mis eesti keelelgi. Kuna kurtide seas on mõlemad kasutusel, siis AK tõlgid kasutavad segu nendest kahest. Uudiste kiire tempo tõttu tõlgitakse teinekord isegi diktori eksimused ära, ehkki tõlkijatel on õige tekst ees. Liivi Hollman mäletab juhust, kus diktor ütles: “15, vabandage, 16.” Murdosa sekundi jooksul jõudis ta mõelda, et säästab aega ja ei tõlgi seda viga, kuid tõlkis automaatselt: “15, vabandust, 16.”
Paljude avaliku elu tegelaste kohta on viipekeeles kujunenud oma märgid. Natalja Saksa sõnul kujunevad viiped tavaliselt mõne iseloomuliku tunnuse järgi. Viipe tekkimiseks peab aga see tegelane saama nii aktuaalseks, et seda palju kasutatakse. Tundmatute nimede puhul kasutatakse sõrmendeid. Näiteks on meie uus poliitika kurdid külmaks jätnud ning isegi peaministril ei ole oma viibet, vaid nimi sõrmendatakse. Sama lugu on äraostmatutega. Partei on siiski veidi tuntum ning seda sõrmendatakse kahe tähe kaudu: RP. Carmen Kassi puhul kasutatakse vaid modelli viibet ning huultega öeldakse nimi. Samas vanade tegijate viipenimed viitavad nii ammusesse aega, et neil ei pruugi selle märgiga enam mingit pistmist olla. Erika Salumäe jääb viipekeeles väntama ning Siiri Oviir on kandilised prillid. Üks variant nimede viiplemisel on nende otsene tõlkimine, nagu näiteks Savisaar tõlgitakse savi ja saar.
Ükskord küsiti Nordea pangast tõlkide käest, miks nende pangal ei ole omaette viibet, aga Hansapangal on. “Ütlesime, et kui kurdid hakkavad teie pangas käima, siis saate viipe ka,” rääkis Saks.
Tõlketöö
Maailmas arvestatakse, et umbes 0,1% inimestest on kurdid. Eestis on kurte 1500 ringis, kellele lisandub palju vaegkuuljaid.
Atesteeritud viipekeele tõlke on meil vaid 29. Õige oleks, kui umbes kuue kurdi kohta tuleks üks tõlk. Näiteks notari juures ei tohi ilma tõlgita tehinguid teha, politseis, kohtus samuti. Ja kui mõni noor läheb ülikooli, siis peab üks tõlk temaga terve päeva veetma. Sel moel pikalt viibeldes väsivad tõlkide käed. Ametijuhend näeb seepärast ette, et iga 40 minuti tagant peab tõlk pausi saama teha.
