Aleksandr Zukermani elu keemistemperatuuril
Esmaspäev – neli võttekohta, kahetunniste vahedega, viuh! viuh! viuh! Tshao-tshao tõugu koer tõi 12 kutsikat, kahetoalises korteris elavad peale mehe-naise ja nelja lapse ka kolm madu, 16 lindu ja muu loomaaed. Viuh ühte kohta, viuh teise kohta.
Viimane võttepaik on Risto pool, kes käis hiljuti Mehhikos. Risto pakub kohvi, veini, küpsist – Aleksandr küsib ainult klaasi vett. Risto paneb endafilmitud video käima ja aina seletab, miks just on huvitav see püramiid ja need varemed ja see kirik.
Aleksandr katkestab Ristot vahepeal küsimustega, aga Mihhail ütleb esimese sõna alles 30 minutit pärast sisenemist: ta tõlgib sõna “pööripäev” eesti keelde. Aleksandr ütleb, et mõtleks süzhee läbi, otsiks juurde spetsialiste ja kohtuks paari nädala pärast. Mihhail lisab: “Mhm.” Ja mõne minuti pärast toob kuuldavale ka esimese täislause: “Sel juhul on meil vaja kohta, kus filmida, korteris jutuajamine poleks nii huvitav.”
Kosmosesse läheks Misha
Vahel paluvad televaatajad, et jutukas Aleksandr laseks Mihhailil rohkem suud lahti teha. Mihhail seletab: “Tuleb hetke tabada. Tuleb tabada, kui on mõtet rääkida. Jutuga on Aleksandrit täiesti võimatu üle trumbata.” Aleksandr aga kinnitab: “Tal on väga hea positsioon! Mina olen lobisev lollpea, aga tema on tark intellektuaal, kes vaatab kõike kriitiliselt.”
Subbotnikud on käinud reisimas peaaegu kõikjal, välja arvatud kosmoses – liiga kallis, et sponsoreid leida. Aga kui leiaks? Aleksandr vastab: “Siis lendaks Misha. Kõik rasked situatsioonid proovib Misha enda peal ära.” Misha poetab vahele: “Ma olen kosmonaudiks liiga pikk.” Aga kui on vaja juua püha vett, siis Misha joob. Ja Misha istub, ravinõelad ninas tolknemas, kui “Subboteja” teemaks on idamaine meditsiin. Ning ühel päeval riputab Misha endale mao ümber kaela.
Vabamüürlasele sussid jalga
Teisipäeval käivad subbotnikud külas invaliidist tüdrukul, kes on armunud Krishna-usulisse ja soovib alustada uut elu – hoopis teistsugust oma üksluisest rutiinist. Lõunaajal pugivad mehed autos pirukaid. Kolmekäiguliseks eineks pole aega, sest kell neli ootab neid vabamüürlane. Peremeest nähes hakkavad tegelased omavahel sosistama – on? ei ole? on? On jah, ning mitte lihtsalt “härra vabamüürlane”, vaid Arno Köörna, endine Eesti Teaduste Akadeemia president.
Paarkümmend minutit sissejuhatavat juttu, ja võib kaamera käima panna. “Kas ma sussides võin olla,” küsib professorist-akadeemikust peremees. “Parem mitte,” soovitab Aleksandr. Ka kogu kolmepealine võttegrupp trampis tuppa kingades – tundub ebaviisakas, aga on praktiline. Kaamerapilk võib ju ka varvasteni laskuda.
Aleksandr zhestikuleerib, näitleb ja esitab süüdimatuid küsimusi – näiteks, et kuidas küll teie, korralik inimene, astusite sellisesse ühingusse. Sõbralik muie tema näol ei lase vastajal solvuda. Mihhail enamasti vaikib ja demonstreerib oma põselohukesi.
Lenin, Majakovski ja koer – kõik söögiks!
Viimaks on ligi 50 minutit juttu lindis ning subbotnikud suunduvad Vene Draamateatrisse, kus Aleksandr kunagi lavastajana töötas. “Meil on täna õhtuks teatripiletid, Moskva teater on gastrollil, aga meie peame ennast hoopis neegriteks tegema,” ohkab Aleksandr. Ta haarab kaasa teatrigrimmi potsiku, ja sõit läheb peakorterisse ehk OÜ-sse Filmimees.
Kell on pool seitse õhtul, kontorilaudade tagant lahkuvad viimased tegelased. Aleksandr patsutab sõrmedega näole grimmi, aga tulemuseks on vaid helepruun nägu. Selge, tuleb paksemalt määrida. Ta tõmbab möksi ka kõrvalestale ja tähendab: “Seda ma juba maha ei pese.” Suu peale määrib ta tulipunast huulepulka, mis on igivana välimusega. “Sul on huuled nagu odaval prostituudil,” tähendab Mihhail. Varsti on temagi huuled samasugused.
15 minutit hiljem on meeste käed ja näod sügavpruunid. Mis veel? Laualambi küljes ripub plastmasskõrtest tehtud kett. Õigemini– rippus. Nüüd on ta Zukermani kaelas.
Kekslevad subbotnikud etendavad neegripoisse Tom ja Bob, kes on sattunud väga eksootilisse riiki - Eestisse, kus kõik inimesed on valge nahaga. Mõelda vaid!
Tom ja Bob seletavad, kuidas nende suguharu Majakovski nahka pani ja Lenini ka, kuidas kasutada koeri (supp, raguu ja dessert), kuidas käituda maoga (matsheetega pea maha). Kokkuvõttes on tegu vahepaladega saatelõikudele tshao-tshao-kutsikatest ja lemmikloomarikkast perest.
Kolmveerand tundi hiljem pesevad mehed võõba maha. Aleksandr kiidab, kui hästi nad ikka Mihhailiga klapivad – kes teine veel neegrina ringi hüppaks ja käigupealt teksti välja mõtleks! “Kuigi see on talle raskem kui mulle, sest mul on ju teatrialane haridus, aga tema on tehnikamagister,” räägib Aleksandr.
Bomzhid annavad nõu
Subbotnikud on varemgi inimesi shokeerinud. Näiteks prügikastides tuhnides, räbalad riided seljas. Sõbralikud bomzhid (ehk asotsiaalsed elukohata isikud) andsid nõu, et kesklinna prügikastid on tühjaks traalitud, otsigu nad parem Mustamäelt või Õismäelt. Ja et vaja läheb spetsiaalset terava otsaga keppi. Nii põhjalikuks nad siiski ei muutunud, nende eesmärk oli ju saade bomzhidest, mitte tühjad pudelid.
Mihhail elab keskturu juures, mille ees oli bomzhide armastatud kogunemiskoht. Varem astusid kolm-neli koloriitset tegelast talle ikka ligi ja õnnitlesid Mihhaili uute loominguliste edusammude puhul. Ja seda Mihhaili kodumaja ees, inimesed akendel vaatamas! Nüüd on bomzhid turu eest minema peletatud ja naabritel üks vaatemäng vähem.
Igal laupäeval on “Subbotejaga” lõpp
Subbotnikute töögraafik on tihe. Võtted, montaazh, uute asjade kokkuleppimine – isegi haige olla pole aega, sest laupäeval peab saade eetrisse jõudma. Eelmisel nädalal kõndis Aleksandr ringi ja levitas gripipisikuid. Ta hoiatas ausalt kõiki intervjueeritavaid: mul on 39 kraadi palavikku, kas te olete sellest hoolimata filmimisega nõus? Kõik olid nõus, haigeks jäi neist kaks tegelast.
Kõige närvilisem päev Zukermani jaoks on laupäev – kui “Subboteja” on eetris. “Ma jooksen mööda korterit ja kisan, sest mulle ei meeldi mitte midagi, helistan Mishale ja hakkan kisama,” kirjeldab Aleksandr. Igal laupäeval lubab ta, et saate tegemisega on nüüd lõpp. Pärast jalutavad nad Mihhailiga kahekesi vanalinnas. Mõni möödakäija ütleb, et me vaatasime teie saadet, mõni laps küsib autogrammi – ja Aleksandrile hakkab tunduma, et kõik polegi nii halb. Järgmise laupäeva hommikul algab kõik otsast peale.
“Subboteja” saade on venekeelne, aga selle külalised on eestlased, venelased, rumeenlased ja kes kõik veel. Ka televaatajad ei tee vahet – publiku hulgas on eestlased-venelased umbes pooleks.
Kas “Subboteja” on sedasorti saade, mis integreerib venelasi eesti ühiskonda? “Ei tasu kiirustada,” ütleb Aleksandr. “Me tahame kõike kohe saada! Et kõik otsekohe integreeruksid, et kõigil oleks otsekohe majad, aga peaks armastama ka protsessi. Nagu seksis. Resultaat on muidugi kõige parem, aga seksis on protsess samuti meeldiv. Aga meie tahame protsessi vahele jätta ja kohe resultaadi kätte saada.”
Protsess nimega “Subboteja” on kestnud juba neli aastat – ja selle lõppu pole näha muul ajal kui närvilistel laupäevahommikutel.
Kõrvallugu
Päev luksrestoranis, öö silla all
1990. aastal läksid Aleksandr ja Mihhail Euroopat avastama – autostopiga ja ilma rahata. Iga riigi kohta olid neil ühe-kahe kohaliku aadressid. Reis oli täis kontraste. Näiteks päeval võõrustavad prantslased neid Pariisis õikis restoranis. Pärast küsivad, millise hotelli juurde teid sõidutada. Mehed vabandavad, et nime täpselt ei mäleta, aga selle silla juurest läheksid nad juba ise edasi. Võõrustajad lahkuvad neist silla juures, aga Saõa ja Miõa ööbivad sealsamas silla all, avavad konservikarbi “Räim tomatis” ja rüüpavad “Viru valget”, et külm ei hakkaks.
Teisel välisreisil käisid nad juba autoga - viis inimest tihedalt koos ühes Zhigulis, bensiin ja konservid kaasas. Kord jäid nad Tõehhimaal õhtupimeduses metsas magama – nagu tavaliselt. Hommikul astub Aleksandr autost välja, jalas ainult aluspüksid ja peos hambahari. Ja äkki näeb – suur hulk inimesi ümberringi. Polnudki mets, vaid hoopis kultuuri- ja puhkepark.
“Nüüd sõidad nagu täiskasvanud inimene, aga siis me sõitsime nagu lapsed,” ütleb Mihhail. Tagant kannustas hirm, et ehk suletakse piirid uuesti ning kaob võimalus teisi riike näha.
Enam pole Aleksandr ja Mihhail nõus viiekesi autos Tshehhimaale sõitma – aga Ameerikasse küll. Lähim plaan on siiski sõita-filmida kõigis endistes Nõukogude Liidu vabariikides.
