Alkohooliku tütar: “Minu jaoks oli kergendus see, kui sain aru, et ma ei saa oma ema heaks mitte midagi teha.”
Anonüümsete alkohoolikute ja nende lähedaste kogunemiskoha ukse leidmine on paras katsumus. Jõudnud õigetesse ruumidesse, on aga kohe selge, et see ongi see. “Tere, ma olen Anna-Liisa. Ma olen alkohoolik,” kõmiseb peas, kui kõnnin läbi hämara soklikorruse toa.
Silma hakkavad kohvimasin ja hoolikalt ritta seatud kohvitassid. Tühjaks raputatud tuhatoos. Istumislohud diivanil. Aga naisi selles toas ei ole. Nemad ajavad omi asju tagatoas. “Meid on narritud padjaklubiks,” muigab üks kahest laua ääres istuvast naisest. Need naised ei ole alkohoolikud – nad on nende lähedased. Abikaasad, pruudid, lapsed.
Eelmisel nädalal võeti koos ette suurem meisterdamine – soomekeelsed loosungid pandi eesti keelde. Joonistuste ja kaunistustega. See on koht, kust leiab mõistmist ja kus saavad räägitud tõsised jutud. Vajadusel kas või iga päev. “Meil on kõigil suisa oma võtmed,” selgitab Mai (nimi muudetud), sest Al-Anoni rühmas jäävad kõik anonüüm-seks. See on üks tingimus tänu millele rühm üldse toimib. Samad mängureeglid kehtivad ka ajakirjanikule.
Üks esimesena kohale jõudnud naistest on alkohoolikute lähedaste rühma üks asutajaliikmetest, teine aga pikaajaline rühma liige, kes jõudis siia oma alkohoolikust mehe kõrvalt. Ka rühma asutaja vanemad on alkohoolikud. Mõne aja pärast saabub veel kolm naist. Koos-olek võib alata.
Räägib Külli:
“Mida enam ma näen erinevate inimeste erinevaid katkisusi, seda lihtsam on mul mõista, et inimesed ongi katkised. Ja neil ongi omad kiiksud. See teeb leplikumaks. Hoolivamaks. Ma olin vaikne ja tagasihoidlik – alkohooliku pere nähtamatu laps. Alles siin olen õppinud rääkima.
Lapsepõlves kogetu ei jää lapsepõlve. See kõik on surutud alateadvusse ja mida rohkem sa seda alla surud, seda rohkem see sealt välja pääseda tahab. Ootamatud käitumismustrid mingites olukordades, kus teised inimesed ei käituks üldse nii, aga üks lapsepõlve kogemus, mis kuskil alateadvuses teeb haiget, väljendub. Reaktsioon on põgeneda või asjad selgeks rääkimata jätta.
Minu puhul oli tüüpiline põgenemine. Kui olin aasta rühmas käinud, tekkis tunne, et tahan siit põgeneda – löön ukse pauguga kinni ja ei tule mitte kunagi tagasi. Siis tekkis küsimus, kuhu mul minna ongi? Siis mõistsin, et olengi võimeline igalt poolt oma probleemide eest ära jooksma.”
Seitsmes traditsioon
Järgneb seitsmes traditsioon. Nüüd võetakse hääletult välja rahakott ning number seitset kandvasse kotikesse poetatakse raha. Al-Anon on isemajandav organisatsioon, mis elab annetustest ja igaüks annetab vastavalt oma võimetele.
Mõni poetab oma osa kotikesse igal koosolekul, mõni paneb suurema annetuse kord kuus. Kuidas keegi saab ja tahab – miski ei ole kohustuslik. Samuti on igal koosolekul keegi, kes teenib rühma. Selleks on kohvi valmistamine, annetuste kogumine ja kõik muu, mida saab rühma jaoks teha. Selle eest palka ei maksta.
Kolmas samm
Rühm teeb otsuse anda oma tahe ja elu Jumala hoolde, nii nagu meie teda mõistame.
Räägib Kaie:
“Olen üllatunud, kui ebamugav on mul oma probleemidest rääkida. Tavaliselt olen ma väga avatud. Täna on mind terve päev saatnud mingi ebamugavustunne. Rääkisin emale, et käin sellises grupis ja ema hakkas mu peale karjuma. See lõi mind rööpast välja.
Ema ütles, et mingit probleemi ju ei ole. Minu ema oli abielus alkohoolikuga. Nüüd on isa surnud, rahu tema põrmule. Ka kasuisa joob. Ema süüdistas mind ja küsis: “Miks sa seal käid, see on lollide grupp?” Ühel hetkel tabasin, et see on tema enesekaitsereaktsioon. Pean sellega leppima ja toetama ema, nii palju, kui ma saan. Ja mitte lasta oma elul nässu minna.
Minu jaoks oli kergendus see, et ma sain aru, et mina ei saa oma ema heaks mitte midagi teha. See leppimine oli kergendus. Mõtlesin hiljuti oma isast – ma ei ole seda tükk aega teinud. Ta oli väga andekas ja kena välimusega mees. Ta armastas väga ilusaid riideid ning oli alati dändilik.
Viimane pilt minu mälestustes on temast hommikul. Isa jõi kell kaheksa hommikul pargipingil viina, kaunis villases mantlis. Ta suri nädal pärast seda. Ta oli veel kõva naistemees ning proovis järele kõik meie naissoost naabrid ja isegi minu õpetajad. Isa ei püsinud kuigi kaua ühe ja sama naise juures ning mahajäetud õpetajad olid minu peale vihased. Tänu sellele sain koolis halbu hindeid. Nüüd suudan seda isegi näha läbi huumoriprisma. Aga sellel hetkel, kui see juhtus, oli see minu jaoks traagiline. Kui ma neid mõtteid oma isast mõtlesin, siis tundsin, et ma ei ole ta peale enam vihane. Tema rist, mida ta kandma pidi, oli selline.”
Vaata ka:
www.hot.ee/atlaps
www.hot.ee/alanon
Alkohoolikute täiskasvanud laste ja alkohoolikute lähedaste rühmad kolivad veebruarist
uutesse ruumidesse. Täpsem info kodulehel.
Edulugu
Kojamees:
«Üks õlu käib ka alkohooliku lõuna juurde!»
Spordimehena on Kojamehel ehk Tarmo Kruusimäel olnud kogu aeg tugev enesesundimisvõime. Ka raskematel hommikutel suutis ta end trenni vedada ning sportis nii, et vere maitse suus ning surm silme ees. Pärast oli aga nii hea värske olla – spordikotist viin välja ja janukustutuseks tugevad sõõmud tulivett kurgust alla.
Teatud auru all oli mees pidevalt. Nii kaua, kuni mõistis, et kaine peaga seltskonda enam eriti ei kippunud. Ajani, mil töö-andja, kellele mees oli olnud lojaalne juba peaaegu kaks aastat, otsustas peakokaks teha vaat et tänavalt tulnud kollanoka. Ülekohus missugune.
Esialgu püsis Kojamees visalt kindla arusaamise juures, et temal küll alkoholiga probleeme ei ole. Ta lihtsalt ongi nii kõva mees, et jala ei käi ning promillita jooke ei tarbi. Seda päevani, kuni suri üks tema tuttav, kes eiras naha alla paigutatud ampulli ning võttis viina. Ta suri. Nüüd sai Tarmo Kruusimäe aru, et ampull tõesti toimib ning see sai lükkeks asja lähemalt uurida.
Valida oli ühe- kolme- ja viieaastase ampulli vahel. Valikut tehes soovitab Kruusimäe kindlasti otsustada kolmeaastase kasuks. Üks aasta on tema arvates liiga lühike aeg mõistmaks alkoholivaba elu hüvesid, viis aastat tundub aga liiga hirmutav.
Otsuseni paigaldada ampull jõudis mees ise. Kahtlejaks oli pigem abikaasa, kes soovitas mehel tungivalt järele mõelda. Kruusimäe oli aga oma otsuses kindel ning tänaseks on ta kaine olnud viis aastat.
Kui kolm aastat oli möödas, ei hakanud mees uut ampulli panema. See oli piisav aeg mõistmaks, et just kainena tahabki ta elada. Kojamees on küll ja küll näinud ampulli ülekavaldavaid või päevi ampulli mõju kaotamiseni lugevaid alkohoolikuid. “Ampull ei ole imeravim – see on abivahend.”
Joomise lõpetamiseks ampullist üksi ei piisa – inimene peab ise jõudma tahtmise ning otsuseni. Tarmo Kruusimäe sõnul ei ole tema elus näiliselt mitte midagi muutunud. Ta liigub samades kohtades, suhtleb samade inimestega ja teeb usinalt trenni. Isegi prae kõrvale tellib ta alati toobi õlut. Sedapuhku alkoholivaba.
Edulugu
Toomas Vint:
«Vindist Vinti pole nähtud enam 12 aastat!»
Hiljuti juhtus Toomas Vindiga pisike äpardus. Ta libises ja kukkus. Keset tänavat ja nii õnnetult, et jäigi sinna lebama. Juhusliku vanadaami poetatud “Joo vähem,” oleks 12 aastat tagasi vindise Vindi kõrvust arvatavasti mööda läinud. Seekord mitte. Kaine alkohooliku jaoks mõjub selline märkus ilmse ülekohtuna. “Ma ei ole tilkagi võtnud,” tahaks ta üle tänava kuulutada. Nii, et kõik kuuleksid.
Aastaid seisis kaine Toomas Vindi ateljee kapis paar poolikut alkoholipudelit. Mees seletab seda sellega, et igaühel on omad närve kõditavad enesekasvatusvõtted. Nii kaua olid alkoholiriismed kunstnikku töökohas piinamas, kuni üks teine alkohoolikust sõber need endale noris. Seda sõpra paraku enam elavate kirjas ei ole. Toomas Vint teab, et kaineks saab ainult siis, kui seda ise tahad. Ei aita koduste ähvardused või märgid kaduma kippuvast tervisest.
Alkohoolik on nagu advokaat, kes peab katkematut kaitsekõnet joomisele. Vindi jaoks oli tõukeks hea joomakaaslase karskeks saamine. Saanud teada, et tema meelest ohjeldamatu joodik on juba pool aastat kuival püsinud, tekkis Vindil jonnakas mõte: “Kui tema sai sellega hakkama, saan mina ka!”
Kättevõidetud kainusega ei osanud mees esialgu midagi peale hakata. Istus akna ääres, vaatas välja ja püüdis mõttes kogu oma elu ümber kujundada. Nii kuu aega järjest.
Üks joomaadvokaadi tugevamaid argumente oli ju olnud looming. Kuidas ma saan ilma napsitamata luua? See valearvamus lükkas ennast ise ümber: “Mul ei ole kunagi olnud loomeviljakamat perioodi kui viimased kaksteistkümmend aastat,” tunnistab Toomas Vint.
See koletu aeg, mis kulus joomisele, on nüüd elamiseks ja loomiseks vabaks antud.
