ANDRE LIPAND: Nälg, janu ja julgeolek
Kuigi toidu tootmine on maailmas aasta-aastalt kasvanud, aeglustub see kasv seoses kergesti haritava põllumaa vähenemise, muldade degradeerumise, intensiivpõllunduse piirangute ja kliimamuutustega. Seejuures on järjepidevalt suurenenud maailma rahvastik, millest tingituna on piiratud ressursid muutunud üha raskemini kättesaadavaks ja eelmisel aastal toimunud toiduhindade hüppelise tõusuga seoses on alatoitumuses elavate inimeste arv kasvanud ühe miljardini – kuuendik kogu maailmast ei saa end varustada piisava koguse vaheldusrikka toiduga.
Lisaks toidupuudusele kannatab üha enam inimesi veepuuduse käes. Kuigi magevett on maailmas piisavalt, et tarbimist rahuldada, ei ole vesi ühtlaselt jaotatud – osas piirkondades on sademeid liiga palju, samal ajal kui mõnes riigis valitseb juba aastaid põud. Sademete hulk erineb ka aastaajati, mis puuduliku hoiustamise ja majandamise tõttu tekitab samuti hulganisti probleeme inimeste veega varustamisel. Lisaks veepuudusele on üha suurenevaks ohuks ka veereostus, mis on eriti tuntav kiirelt kasvavates arenguriikides, kus majanduskasv ei ole käinud käsikäes keskkonnakaitsega.
Võitlus ressursside pärast
Ühinenud Rahvaste Organisatsioon on nimetanud nälja ja vaesuse vähendamise aastatuhande prioriteetseks eesmärgiks. Näljast on tugevas sõltuvuses enamik püüdlusi: vähesel toitumisel ja ebapuhta joogivee tarbimisel on negatiivne mõju inimeste haridusele, tervisele, heaolule, turvalisusele ja tootlikkusele. Kõik see kombineerituna kihutab tagant võitlust olemasolevate ressursside pärast riigi sees ja piiriüleselt, põhjustab pagulust ning destabiliseerib ja lõhub ühiskondi. Nälg paneb inimesed käituma sedavõrd erakordselt, et riiklikel institutsioonidel on raske oma kohustustega toime tulla.
Rahvusvahelise toidupoliitika uurimise instituudi (International Food Policy Research Institute) andmeil on viimase poole sajandi jooksul toimunud enam kui 1500 rahvusvahelise tähtsusega sündmust, mis on seotud veega. Kolmandik neist on olnud konfliktsed, ülejäänud aga leidnud lahenduse koostöös, millest tuleneb pehme julgeoleku käsitluse tähtsus selle teema puhul. Vastupidiselt etnilisest taustast või geopoliitilistest huvidest tingitud konfliktidele on põllumaa, kalavarude ja joogiveega seotud konfliktide põhjused selgemad ja koostööga kergemini välditavad – kuid toidu ja veega seotud konfliktid sagenevad. Vastavad julgeolekuküsimused ja konfliktiennetus on seetõttu teravalt tõusnud rahvusvahelise tähelepanu alla ning toidu ja veega kindlustatuse teemal peetakse novembris juba kolmas maailma tippkohtumine.
Toidu- ja veepuudus on ülemaa-ilmsed probleemid, mis mõjutavad ka arenenud riike – Austraalia riisi-põllundus, mis veel kümme aastat tagasi suutis toita kümneid miljoneid, on selle sajandi algusest vältavate põudade tõttu sisuliselt välja surnud; hiljuti Sydney vallutanud enneolematu tolmutorm illustreeris tuhandete farmerite pankroti põh-justanud olukorda eriti hästi. Mitmed USA piirkonnad on kehtestanud (sarnaselt Austraaliaga) veekasutuse piirangud. Lõuna-Euroopa veevarustus väheneb koos Alpide liustike vähenemisega. Tööstusriikide vee- ja toiduprobleemid on seni piirnenud rahulolematuse ja meeleavaldustega, arenguriigid seevastu on palju haavatavamad ja paljudes kohtades on rahulolematus leidnud kurva väljundi.
Darfur, Somaalia, Senegal
Suurematest kriisidest on Eesti meedias kajastatud Afganistani, Darfuri ja Somaalia konflikte, kuid kriisikoldeid ja probleemseid kohti on leida üle maailma. Darfuri konflikt Sudaanis on üks ilmekamaid näiteid sellest, kuidas kasvava rahvastiku kemplemine vähenevate ressursside pärast toidab niigi lõhestatud ühiskonna erimeelsusi. Laskumata Darfuri kriisi üksikasjadesse − tegu on kõneka näitega sellest, kuidas pahatahtliku valitsemise õhutatud erimeelsused võivad kasvada (hädavajaliku ressursimajanduse ja konfliktiennetuse puudumisel) veristeks lahinguteks. Tagajärg? Üle 200 000 hukkunu ja 2,5 miljoni pagulase. Samalaadne olukord valitseb Somaalias, kus hinnanguliselt üle kahe miljoni inimese kannatab nälga, tundes seejuures puudust elementaarsest – veest joogiks, toiduvalmistamiseks ja pesemiseks. Kirjeldamaks selgemini probleemi globaalset mõju sobib ka olukord Senegalis, kus kalavarude kadumise tõttu tööta jäänud meremehed on hakanud elatist teenima inimesi Euroopa Liitu smugeldades.
Mõeldes toidu- ja veepuudusest tulenevatele konfliktidele, ei ole keeruline mõista neid, kes on enda ja oma pere põhivajaduste rahuldamiseks ohverdanud julgeoleku ja võt-nud kätte relva – Maslow’ vajaduste püramiidis moodustavad toit ja vesi kõige aluse ühes hingamise, une ja teiste elu tugitaladega; alles seejärel tuleb vajadus enese ja oma perekonna tervise ja turvalisuse järele. Probleemi mõistmisest ning kaastundest hoolimata ei saa konflikti ja verevalamist õigustada, eriti kui leidub ka rahumeelne lahendus.
Alternatiivi Darfuri stsenaariumile – hea näite sellest, kuidas riigid on keerulises olukorras asunud koos tegutsema – leiab Darfuri lähedalt, Tšaadi järve äärest. Veel 50 aastat tagasi oli see veekogu elatusallikaks nelja riigi kodanikele: Tšaadile (mis kohalikus keeles tähendab järve), Kamerunile, Nigerile ja Nigeeriale. Selle sajandi alguseks vähenes järve pindala üle 90% ning vett jätkus vaid Tšaadi ja Kameruni pinnale. Järve pindala vähenemine põhjustas inimeste liikumise, mis tingis 1980-ndatel Nigeeria ja Kameruni vahel hulganisti relvastatud konflikte. Kuna veevarud vähenesid edasi, hakati otsima ühist lahendust ja 2008. aasta märtsis alustasid ülalnimetatud neli riiki ühes Kesk-Aafrika Vabariigiga suuremahulist projekti suunamaks osa Ubangi jõest Tšaadi järve, et see taaselustada.
Tšaadi kriisi põhjuseks peab ÜRO keskkonnaprogramm osalt kasvava rahvastiku liiga mahukat veemajandust ebaefektiivsete tammide ja niisutussüsteemidega, osalt kliimamuutustest tulenevat sademete vähenemist. Viimati mainitu mängib toidu- ja veepuuduses üha suuremat rolli, mistõttu Euroopa Liidu aruanne kliimamuutuste mõjust julgeolekule rõhutab korduvalt kliimamuutusi kui julgeolekuohtude mitmekordistajat.
Kuigi nälja ja veepuuduse leevendamiseks mõeldud ettevõtmiste maht suureneb aasta-aastalt, ei kiirusta ÜRO toidu- ja põllumajandusorganisatsioon (Food and Agriculture Organization of the United Nations) andma hinnangut, kas käes-oleva sajandi keskel – kõigest mõne-kümne aasta pärast – on võimalik maailma kasvavat rahvastikku toidu ja joogiveega varustada. Mida suurem hulk inimesi on sunnitud toime tulema üha vähemate ressurssidega, seda rohkem on tarvis mõistlikku ja koostööd edendavat majandamist ning võimalikult efektiivsete tehnoloogiate ja teadussaavutuste kasutamist. Lisaks tuleb jõuda ühisele arusaamale, et kuigi nälg jääb klassikalise julgeoleku definitsioonist väljapoole, on tegemist globaalse julgeolekuohuga, mille tagajärjed võivad ulatuda väga kaugele. Teoorias on Maal piisavalt põllupinda ja vett, et kasvav inimkond ära toita – tulevikus aga ei saa seda teha tuginedes vaid kohalikele vahenditele. Lahendus on võimalik üksnes ettenägelikkuse ja ülemaailmse koordineeritud tegevuse kaudu.
