ANDRES ANVELT: Kogu kaitseväe haridus ühtse mütsi alla
Kaitseväe juhataja moodustas käesoleva aasta märtsis töörühma otsustamaks, kuidas ja mis vormis minna edasi kaitseväe õppeasutustega. Pärast kaitseväe korralduse seaduse rakendumist selle aasta alguses jäi kaitseväkke esialgu kaks eraldiseisvat haridusstruktuuri – Kaitseväe Ühendatud Õppeasutused riigikaitselise rakenduskõrgkoolina ja Kaitseväe Võru Lahingukool kutseõppe-asutusena. Mõlemad koolid on kogu kaitseväe arengu seisukohast ülimalt olulised ja kannavad endas nii ajaloolisi väärtusi kui ka traditsioone nii Eesti kaitseväe algusaastatest kui ka 1990-ndate taasloomisest. Ühtlasi on neis palju ka tänapäeva allohvitseride ja ohvitseride alma-mater’likku eneseteadlikkust. Kooli nime ja olemusega seostuvad tihtipeale inimeste mälestused oma „elukutse” esimestest päevadest, valikutest, kogu karjääri algusest, isamaalistest tunnetest ja kõigest sellest, mis viib noort inimese hinges otsusteni. Seetõttu on igasugune haridusmaastiku sonkimine alati kõrvaltvaatajale arusaamatu ja tegijale tänamatu tegevus, mille käigus ei tohi lõhkuda vana, kuid peab siiski looma täiesti uue kvaliteedi. Siis ehk antakse sulle andeks.
Töörühma ettepanekud
Kaalunud läbi kõik aspektid, esitas töörühm kaitseväe juhatajale oma esialgse rehkenduse ja võimalikud ettepanekud koolide ühise tuleviku kohta. Töörühmas oli nii üksmeelt kui ka omajagu vaidlusi ja kõhklusi, mistõttu kaitseväe juhataja lauale pandi lõpuks mitu eri tegutsemisplaani. Tõsiselt võetavaid alternatiive oli kaks: kas minna teed, kus kõrgem sõjakool rakenduskõrgkoolina ja kaitseväe Võru lahingukool kutsekoolina jätkavad katusorganisatsiooni KVÜÕA administratiivse tiiva all või korraldatakse kaitseväe Võru lahingukool ümber KVÜÕA kui riigikaitselise rakendus-kõrgkooli kutseharidust andvaks osakonnaks, nagu seda praegu juba on nii kõrgem sõjakool kui ka täiendusõppekeskus. Kaitseväe juhtkonna poolehoid langes viimati nimetatud variandi kasuks. Esimese variandi puhul oleks pidanud palju ülesandeid koolide puhul lahutama. Kõrgem sõjakool oleks muutunud rakenduskõrgkooliks ja lahingukool oleks jäänud iseseisvaks kutseõppe-asutuseks. See asjaolu oleks jätnud eraldiseisvaks kahe kooli liikmeskonnad, kadetid ja kursuslased, samuti oleks mõlemal koolil jäänud eraldi oma õppekorraldus ja õpetajaskond. Plussiks oleks olnud asjaolu, et selline struktuur kehtis okupatsioonieelses Eestis ning ka oma traditsioonide säilimine on lihtsam formaalse lahususe kaudu. Teine variant loob eelduse ühtse liikmeskonna loomiseks õpetajate ja (üli)õpilaste vahel – tulevaste allohvitseride ja ohvitseride vahel – tugistruktuuride kiireks ühendamiseks ning ka kahe kooli materiaal-tehnilise baasi – tehnika, relvastuse ja õppeväljade – kasulikumaks tarbimiseks.
Oluline on rõhutada just õpetajaskonna ühendamist ühtsete õppetoolide alla, mis annab võimaluse ka nende enesetäiendamise avardumisele ning tulevikus ka ohvitseride ja allohvitseride väljaõppe ühisosa tekkeks. Koolide identiteedi säilimine peab olema esmajärjekorras tagatud nende inimeste südametes, kes seal õpivad, nende allohvitseride ja ohvitseride teadvuses, formaalne seadus ei suuda seda teha isegi juhul, kui koolid õigusruumis üksteisest täiesti erinevatesse nurkadesse toimetada. Samuti annab valitud tee võimaluse veelgi enam panustada sõjaväelisesse haridusse kui tervikusse, kus iga kaitseväelisse karjääri sisenev noor võiks näha oma arengu võimalusi teenistusredelil ning seda toetavat haridussüsteemi. Pidevõpe peab olema igale sisenejale selge ja arusaadav, siis on meil kergem ka parimaid noori endale kutsuda.
Tähtaeg – august 2010
Kuidas kõik täpselt välja hakkab nägema, seda hakkabki töörühm lähitulevikus viimistlema. Oluline on see, et uus KVÜÕA ülesehitus koos ühtse õpetajate ja õppurite liikmeskonnaga käivituks alates 1. augustist 2010. Miks just kaheksandal kuul? Aga sellepärast, et lahingukooli õppeaasta algab varem kui mujal õppeasutustes ja igasugune ümberkorraldamine peab toimuma enne uue õppeaasta algust.
Praegu võib rääkida valmivatest ettepanekutest kaitseväe korralduse, rakenduskõrgkooli ja kaitseväeteenistuse seaduse muutmiseks, mis näevad ette kaitseväe korralduse ja haridussüsteemi kohandamist uute eesmärkide saavutamisele – teisisõ-nu jääb kaitseväe struktuuri õppeasutusena ainult KVÜÕA, mis annab nii sõjaväelist kutse-, kõrg-, magistri- kui ka täiendusharidust ning mille olulisemateks osisteks saavad kõrgem sõjakool, kaitseväe lahingukool ja täiendusõppekeskus. Samuti ühtlustatakse kõigile tasemetele vastuvõtureegleid, eri õppurite (kadetid, kuulajad, kursuslased, aspirandid) staatust ja sotsiaalseid garantiisid.
Milliseks kujuneb ühendatud õppeasutuste lõplik ülesehitus, peab selguma selle aasta sügisel, kui seaduseelnõud hakkavad riigikogu poole tüürima. Oluline on kõige selle juures kindlustunne, et nii kõrgem sõjakool kui ka kaitseväe lahingukool jäävad kogu oma kogemuspagasi, sümbolite, traditsioonide, vilistlaskonnaga Eesti riigikaitselise hariduse visiitkaardiks. Kuhugi ei kao ära „Mente et ense Pro Patria” ja „Discendo Vincemus”. Koolide ühendamine teenib sama eesmärki, mida ka 1923. aastal – luua ühtsed alused ja traditsioonid riigikaitselisele haridusele, kuna meil on üks kaitsevägi ja üks isamaa.
