Andres Tarand raske valiku ees

Tänavatel ripuvad plakatid "Tarand presidendiks", aga teie ütlesite nädal tagasi Eesti Päevalehele, et ei kavatse presidendiks kandideerida. Tegemist oleks justkui rahva petmisega?

Ajakirjanik tõmbas neid sõnu natuke suvaliselt kontekstist välja. Mõtlesin oma ütlusega seda, et pole veel andnud lubadust kandideerida presidendiks. Nõustusin osalema omavalitsuste valimiste kampaanias, mis ei tähenda veel lõplikku sõna presidendivalimiste suhtes. Palusin järelemõtlemiseks aega, et ise põhjalikult veendumusele jõuda. Minu arvates on valitsuskoalitsiooni püsimine olulisem, kui isiklik rabelemine. Täiesti võimalik, et kolmikliidul on teisigi kandidaate.

Milline on teie isiklik seisukoht presidendi otsevalimise suhtes?

See nõuab ühiskondlikku küpsust. Eesti jõuab selleni minu arvates umbes viie kuni kaheksa aasta pärast. Lõppkokkuvõttes olen ma muidugi otsevalimise pooldaja. Maailmas on nii sellealaseid õnnestumisi kui ka ebaõnnestumisi. Kui vaadata meie saatusekaaslasi ehk samasugused üleminekumaid, siis on mõni neist otsevalimisega vägagi alt läinud. Otsevalimine annab presidendile moraalselt võimu juurde ning hiljem võib liigne võim valusalt kätte maksta.

Mida tähendab see, et rahvas ei ole veel piisavalt tark presidenti valima?

Me oleme küll üsna kiiresti küpsenud, kuid teiste Põhjamaadega võrdsel tasemel veel mitte. Kui meenutada aastaid 1992-1995, siis ilmus tollal välja hulk selliseid äkk-kujusid. Nad tundusid inimestele väga toredad onud. See oli väga ohtlik, sest enamasti ei teatud nende poliitilisi põhimõtteid ja kavatsusi. Nüüd on asi küll paranenud, kuid erakondade vahel rahvas veel olulist vahet ei tee.

Eestis on praegu üsna suur hulk inimesi, kes janunevad niinimetatud kõva käe järgi. See on alati hukatuslik. Rahvale tundub, et valitseb korralagedus, sellele järgneb kõva käega juhi ihalemine. Sellele aga ei mõelda, et diktaator saadab nad hiljem pogrisse. Üleminekuaeg ja kiired muutused ühiskonnas tekitavad rahvas stressi. Inimesel tekib soov, et keegi looks talle kindla raamistikuga maailma, paneks tema elu niiöelda paika. Näiteks Serbias ja Valgevenes mindi seda teed ning nüüd on ühiskonna areng seal pidurdunud.

Kas meie inimesed teavad, milline roll on Eestis presidendil?

Tegelikult 90 protsenti inimestest seda küll ei tea. President kõlab niivõrd uhkelt, et tema peaks justkui olema see otsustaja. Eestis ta seda siiski ei ole. Tegemist on riigi esindaja ja sümboolse kujuga. Parlamendist on maalitud aga pilt kui ühest lollpeast, kes veel lisaks iseendaga vaidleb.

Kumb president oleks Eesti riigile parem – eelnevalt poliitikaga mitteseotud isik või ikkagi poliitik?

Eestis ei ole valikud väga suured. Mitmed sobilikud kandidaadid täidavad juba mõnda teist ühiskonnale väga vajalikku kohust. Võimalike presidendikandidaatide arv piirdub ilmselt umbes paarikümne inimesega. Sama palju on kuskil põõsastikus reservis.

Igal juhul ei tohi president ametisse asudes enam kuuluda ühessegi erakonda. Kui kuulutakse eelnevalt mõnda erakonda, siis tuleb sealt välja astuda. Meil harrastatakse aga mingit jaburat väljendit "ma peatan oma kuuluvuse". Mida see tähendab? Sul võivad olla oma poliitilised tõekspidamised, kuid sa ei tohi mängida ühegi poliitilise jõu kasuks.

Miks on Andres Tarand rahva seas populaarne?

Mis see nüüd minu asi arvata? No ma ei tea. Eemalt me hindame asju ilmselt tervikuna. Kui me näeme paabulindu, siis me teame, et ta on paabulind. Me ei mõtle tema südame ja neerude peale, kuigi ka need on väga tähtsad.

Tihe televisioonis esinemine tekitab inimesest teatud kujutluse. Loodud imago on üsna oluline. Kuid seda on ka kerge rikkuda isikliku käitumise või mõne suure lollusega. Mulle on püütud jagada õpetussõnu, kuidas peaksin esinema või mida ütlema. Kuid vanas eas on üsna raske endas näitlejavõimeid leida. Veidike seda näitlejaannet ikkagi on, sest pisivale läheks ilmselt läbi. Ma tean ka seda, et üks partei püüab mind juba pikka aega näidata mehena, kellel on mörisev hääl, aga kes midagi ei tee. See on jällegi kellelegi kasulik.

Kas teid häirib see

jõulurahu-mehe imago?

See on mõnevõrra ebaõiglane. Jõulurahu valitsuse alguses tegin näiteks olulise pöörde suhetes Venemaaga – leppisime reaalse piiriga. See kinnitab siiani Euroopa Liidu maadele, et Eesti tegi omalt poolt vaidluste lahendamiseks kõik võimaliku. Ma ei ole pidanud õigeks minna ise ajakirjandusele pakkuma materjale oma saavutustest rahvusvahelisel areenil. Mind on näiteks valitud olulistesse ülemaailmsetesse globaalökoloogilistesse organisatsioonidesse. Ma ei põe seda, justkui poleks ma millegagi hakkama saanud.

Mõõdukate vastased on teritanud keelt prügikastidele kleebitud plakatite pärast. No umbes nii, et järelikult on erakonna ideoloogia sama kirju kui prügikasti sisu. Mida arvate?

Reklaamitegijate meelest on iga jutt, ka paha jutt, reklaamiks. Mina seda seisukohta ei jaga. Vene keeles öeldult: "" (halb kuulsus – T.L) pole mulle kunagi meeldinud. Selles olen ma aga küll kindel, et Eesti rahvas käitub prügimajanduses veel üsna barbaarselt. Sellele probleemile tähelepanu juhtimiseks on minu plakatid küll õigesse kohta üles pandud. Pealegi ei ole mul suhtumist, et Eestis tasuks rõhutada seisusevahesid. Põhimõtteliselt oleme üks matsikari kõik.

Kuidas kodused suhtusid teie niiöelda varajasse presidendikampaaniasse?

Minu sõpruskond ja abikaasa ei pea seda kindlasti heaks tooniks. Seetõttu võin ma käsitleda seda nähtust kui teatud ohvrit. Esialgu on see tekitanud kodustes vaid segaseid tundeid. Mingit draamat ei ole aga õnneks veel välja kasvanud.

Presidendiroll eeldab säramist rahvusvahelistel seltskonnaüritustel ning rohkeid kohtumisi oma maa elanikega. Kuidas olete selleks valmis?

Mul ei ole kunagi olnud midagi rahvaga kohtumise ja suhtlemise vastu. Muidugi ei unista ma sellest, et tuhanded inimesed tuleksid näiteks minu sünnipäevale. Üks nõrkus tundub mul olevat, nimelt ei reageeri ma päris õigesti ja viisakalt pahatahtlikule tölplusele. Presidendiameti juurde käiv tseremoniaalne roll on muidugi ka raske kohustus. Aga kuna kümme aastat on juba klaaside kokkukõlksutamist harjutatud, siis ei tekita see enam pingeid. Suure banketi õhkkond on üldiselt selline, kus mõistlikku juttu on üsna raske ajada.

Andres Tarand

Sündinud 11. jaanuaril 1940 Tallinnas.

Elukutse: Loodusteadlane ja poliitik.

Lõpetanud: 1963. aastal TRÜ klimatoloogina (geograafia teaduskond).

Töö: 1965-1990 Tallinna Botaanikaaias (aastast 1978 teadusdirektor, 1989-90 direktor). 1992-1994 Eesti Vabariigi keskkonnaminister, 1994-1995 peaminister.

1996 aastast Mõõdukate erakonna esimees. 1995-.... Riigikogu liige

Osalenud: Rahvarinde, Rohelise liikumise, Eesti Kongressi ja Põhiseaduse Assamblee töös.

Avaldanud erialaseid uurimusi (klimatoloogia, linnaökoloogia, ajaloolise aja kliima rekonstrueerimise alalt), publitsistikat (Eesti ajavööndist, ökoloogiaprobleemidest, poliitikast), mälestusi ("40 kirja lugu", 1990, koos S. Kiini ja R. Ruutsooga

"Odamusel olid jalad ülespidi", 1992 "Nabakirjad") ning oma vanemate Siberi-kirjavahetust (1992 a "Cassiopeia").

Võõrkeeled: soome, inglise, vene.

Perekond: abikaasa Mari Tarand, pojad Kaarel ja Indrek.

Kas teadsite, et...

...Andres Tarand on juhtinud seitsmekümnendatel Eesti Televisioonis saadet "Ahoi, poisid". Saade rääkis loodusest, matkamisest ja maailma erinevatest paikadest.

...Andres Tarand kohtas oma abikaasat Mari orienteerumisvõistlustel.

...Andres Tarand on vaadelnud aasta otsa Antarktikas helkivaid ööpilvi ja muid ilmastikunähtusi.

5 küsimust

Millal külastasite viimati oma vanemaid?

Viimati käisin nende haual suve keskpaigas. Nii et õige mitu kuud tagasi.

Mida eelistate vaadata telerist?

Põhiliselt uudiseid. See on nii kummaline, et ma ei jälgi juba ammu telekava. Kord kuus juhtub seda, et vaatan meelelahutuslikku plära ehk mõnda kriminaalfilmi. Ameerika filmidele eelistan saksa toodangut.

Kas 100 krooni on teie jaoks suur raha?

Üldiselt ei ole. Mitte, et ma oleksin hirmus pillaja, aga ma ei pea sajakroonise kulutamisel pingsalt kaaluma. Ma ei ignoreeri seda, et keskmisele eesti palgasaajale on 100 krooni suur raha.

Kas naiste ja meeste võrdsus on võimalik?

Sellega ei tohi liiga kaugele minna, sest kui on kaks sugu, siis on seal teatud erinevused. Põhiseadustes toonitatakse inimeste võrdsust ning sellega olen ma päri. Näiteks ei peaks naised saama vähem palka ainuüksi oma soo tõttu.

Kui kaua püsib eesti keel?

Ma ei näe üldse mingit ohtu, et ta peaks välja surema. Ta vajab ainult natuke aedniku kätt. Võõrmõjude ja sõnalaenude vastu ei ole mul midagi, aga kui võõrad struktuurid hakkavad juba mõtlemisse tungima, siis tekib protest.