Siis läksin kiikasin ukse vahelt veel seda filmi, kus näidati parasjagu, kuidas see Warhol ikka ära suri. Film sai otsa ja kui ma tahtsin tühjenenud saali istuda ja esimest otsa kah näha, et kuidas see Warhola ikka Warholiks sai, siis tuli üks mees ja ütles, et ma pean veerand tundi ootama, aga oodata võib vaid sellest saalis väljas. Eks mina siis ohkasin ja läksin sellest saalist välja. Ehk ongi parem, mõtlesin, mis ma sellest Warhola noorusest ikka vahin, noorus on igav ja üksluine. Ning puha hajameelsusest ronisin Soolalao teisele korrusele ja sattusin täielikku eufooriasse. Vaat’ seal on tõeline Warhol – neis ahjutaguse Eesti püüdlikes arhitektuurimakettides!

Kõige rohkem meeldis mulle Tallinna lauluväljaku makett, kuhu oli ilusti laulutreppidele pandud rühmake tillukesi mulgikuuemehi ja teine muhutanunaisi, ja lava ees veel ringike tantsijaid. Ei tea, kas nad laulsid tuljakut või kaerajaani, sildil polnud seda kirjas. Aga näe, muutusin uhkeks, meie enese teadmata tehti 60. aastate Eestis uhkemat popkunsti, kui Warhol seda eales suutis!

Siit saalist võib leida meie kuulsusrikka Õismäe kogu tema puhta veesilmaga või siis Estonia teatri laemaali kavandi. Kujutage ette – olid ajad, mil Evald Okas ei saanud laemaali maalida, ilma et kogu teatri makett oleks valmis tehtud, aga et laemaal ikka kenasti näha oleks, tuli see lõpuks pooleks saagida. Suured mehed olid komisjonis, nemad poleks maketi sisse vaatama mahtunud. Aga nad tahtsid ju näha, et kõik liiduvabariikide vapid ikka ka ilusti seinal oleksid. Warhol poleks selle peale eales tulnud. Ja siis need kirikutornid – iga viimane kui makett neist on elusam kui päris!

“Igaüks on tulevikus kuulus 15 minutit!” kuulutas Warhol ja langes oma kuulsusejanu lõksu. Teistpidi aga ei oleks ta ilma sellesama januta säherdusi tooteid maailmale kaela suutnud määrida kah.

Warholi fiestat pidav siga on Eestis muidugi kohane siiamaani, ja tema tomatisupipurgid pole kah väga pahaks läinud. Kui aga istud näitusel toolil ja vahid neid siiani tüütuseni nähtud pilte, siis tajud äkki õudusega, et pagan võtaks, sirp ja vasar on ilus kujund. Hullem veel, esimees Mao oli ikka väga ilus mees, ja punalippude all voogav rahvamass suisa krestomaatiliselt jõuline ja puhas.

Nii et on Warholilgi koht siin Eesti kolkas – kui mitte muud, siis juhtis meie tähelepanu asjadele, mida oleme teinud temast paremini. Ainult üks väike asi jäi puudu. Keegi ei ole ostnud meilt ära lauluväljaku maketti isegi mitte tühise miljoni dollari eest.