Annely Peebo: kõik ooperilauljad ei ole paksud ja igavad!
Üheksandat aastat Viini Rahvaooperi solistina leiba teeniv silmipimestava naeratusega Annely rändab tööd tehes mööda maailma ringi, armastab süüa teha ja igatseb oma eesti südamesõprade ja pisikese vennalapse järele.
Helsingi ooperimajas Eesti Päevalehele intervjuud andes avalikustab ta ka kuuma uudise oma tulevasest hiigelpublikuni jõudvast tööst – Annely Peebo on tõenäoliselt üks õhtujuhtidest ja esinejatest 2005. aasta Jaapani EXPO maailmanäitusel.
Kuidas Eurovisiooni juhtimine teie kui laulja mainele on mõjunud?
On teada, et ainult kümnendik inimesi kuulab tõsist klassikat – seda asjaolu arvestades on klassikainimesel väga hea meel, kui suurem mass teda tundma õpib.
Eurovisiooniga sai väga paljudele inimestele näidata, et kõik ooperilauljad ei ole nii paksud ja igavad midagi. Eriti Austrias on väga paljud noored tulnud pärast lauluvõistlust ütlema, et nad on vaimustatud ja tahavad tulla mu etendusi vaatama.
Ka Viini Rahvusooperi direktsioonilt olen teada saanud, et kõik mu etendused olid pärast lauluvõistlust välja müüdud ja publiku hulgas oli väga palju noort seltskonda.
Mis oli selle juures halba, et te lauluvõistluse õhtujuhi koorma endale kaela võtsite?
Meediakoormus oli töökoormusest suurem. Natuke häiris meedialohakus: kõik, mida kuskil räägitakse, pandi minu käest küsimata lehte, see näitab erinevate väljaannete taset. Eesti on nii väike riik, et iga inimese arvamus on oluline – kui kogu aeg jääb lugejate arv vähemaks, siis pole pikas perspektiivis kiiresti müüvatel kollastel pealkirjadel mõtet.
Mul piisas ainult hambaarsti juures käimisest, kui Õhtulehe esikaanel kirjutati, et Peebol on uued hambad.
Te olete eesti ajakirjanduses omaette nähtus - huviorbiiti tõusnud positiivsete kangelaste pihta hakatakse pärast esimese vaimustuse kadumist sageli pori loopima. Kuidas teil on õnnestunud klatšist pääseda?
Esiteks olen palju Eestist ära, teiseks ei ole ma iialgi oma eraelust rääkinud. Leian, et see tõesti ei lähe ühelegi inimesele korda. Püüdsin ka oma vanemad ja venna pere meedia tähelepanust eemal hoida.
Kolmandaks arvan, et me tegime oma tööd nauditavalt. Olen omal alal palju saavutanud – oma teatris tõusnud esimeseks metsosopraniks, olen üksi kõigega hakkama saanud. Ajakirjandusel ei ole mingit tõsist põhjust mind kuskilt otsast rebida.
Ega kõike lugeda pole jõudnudki, õnneks ema ja vend on ajakirjanduses ilmunud materjalid kokku kogunud. Kui ma ükskord vanaemaks saan, siis lappan need lood läbi.
Eesti uusi eurolaulu kandidaate olete näinud?
Lehtedes olen pilte ja lugusid näinud, aga mulle ei jäänud küll ükski nimi meelde – ei ole tõesti eesti uue popmuusikaga tuttav. Kodus kuulan küll ka kergemat muusikat, olen samasugune nagu kõik teised noored inimesed. Kuulan rokki, kerget jazzi ja poppi, väga hea meelega kuulan näiteks Stingi. Britney Spearsi siiski ei naudi.
Algul pidi teist saama peatselt Eestis esietenduva “Heliseva muusika” Maria. Nüüd mängib Marko Matvere partnerit Maarja-Liis Ilus. Miks nii läks?
Algul andsin oma nõusoleku, aga etendusteperiood Viinis on väga tihe. Nii poleks saanud korralikult proove teha.
Mina saaksin hakkama, aga leian, et see on ebaprofessionaalne lähenemine: proovi ei vaja mitte ainult mina, vaid ka teised, eriti lapsed.
Kas ja kuidas on pärast aastatagust suurüritust muutunud eesti publiku suhtumine teisse?
Pärast suurt Eurovisiooni meediakära on eesti publik täiesti vapustav. Kui mul filharmoonias viimane kontsert oli, tõusid inimesed etenduse lõpus püsti ja lillede kogus oli vist küll suurem kui mõnes pulmas.
Üldiselt on kodupublikule esinemine kõige raskem – oma ema, isa ja tädide ees kodus lauldes hakkavad käed värisema, sest sealt tuleb kõige ausam reaktsioon.
Esmaspäeval oli Helsingis teie koosseisul teine “Teekond Reimsi” etendus. Kuidas läks?
Ma arvan, et see oli senisest neljast etendusest kõige parem üldse. Ka ajakirjanduses ilmunud kriitika on olnud positiivne.
Dario Fo, “Teekond Reimsi” lavastaja, on maailmakuulus itaalia kunstnik ja lavastaja, kes on tuntud oma radikaalsuse ja ebatraditsioonilisusega. Kuidas teie omavaheline koostöö sujus?
Dario Fo on erialalt tegelikult kunstnik ja fotograaf. Ka etenduses on see tunda – ta on lavale loonud hästi palju värvilisi pilte, ise kõik taustad maalinud ja lava kujundanud.
Maailmakuulsatest lavastajatest, kellega olen koos töötanud, on Fo olnud kõige inimlikum ja põnevam. Ta on niivõrd lihtne, ei mingisugust staarikompleksi ega naeruväärset omadust, mis teisi ootama paneb.
Olen oma natuurilt ka selline, kes klapib hästi lõunamaalastega, näiteks itaallastega või hispaanlastega - neil on avameelne suhtlemisviis ja iseenesestmõistetav ellusuhtumine.
Mille poolest on Helsingi Rahvusooperi “Teekond Reimsi” eriline?
Nii kallist etendust ei tee naljalt ükski teine ooperimaja. Majanduslik olukord Euroopas on niivõrd allamäge veeremas, et esimene asi, mille pealt raha kokku hoitakse, on kultuur – kultuur on ikkagi luksus.
Selles projektis on kaks koosseisu, seega kolmkümmend kuus solisti, kellele kõigile tuleb maksta. Samal ajal on laval veel kakskümmend akrobaati ja kaks koori, ühesõnaga tohutu hulk inimesi, peaaegu kõik spetsiaalselt selleks etenduseks palgatud. Pluss dirigent Maurizio Barbacini, kes on Philadelphia ooperi kunstiline juht ja lavastaja Dario Fo – mitte just eriti odavad inimesed.
Minu tuttavad, kes majandusvaldkonda jagavad, ütlesid, et selle rahaga oleks teinud tavalises ooperimajas kolm-neli suurt ooperiprojekti.
Kui pikalt selliseks suurprojektiks proove on vaja teha?
Erakordselt pikk ja väsitav prooviperiood algas novembri keskpaigas. Aga kui te etendust näete, siis saate aru, kuhu see aeg kulunud on.
Kas ooperilavastusele actioni sisse toomine muusikalt tähelepanu ära ei röövi? On see uus trend?
Tänapäeva ooperimaailm on muutunud nagu filmibisniseks. Oodatakse rohkem säravaid ja proportsionaalseid inimesi – keegi taha enam laval näha ülekaalulist tädi. Laulmise kõrval on olulisemaks muutunud ka näitlemine. Lauljaid on palju, publik muutub aina kriitilisemaks, konkurents on kõva.
Natukene on kahju sellest, et meie kui kunstiline pool jääme vahepeal tahaplaanile. Oleme harjunud olema lava keskel ja kõige tähtsamad – nüüd vaatab publik üles ja alla - kogu show’d. Aga “Teekonda Reimsi” tasuks igal juhul vaatama tulla, sest nii kallist projekti ei ole ka mina oma elus veel oma silmaga näinud.
Kas kogu aeg võõrkeelses keskkonnas viibides eesti keel ära ei unune?
Emakeel ei unune kunagi! See on naeruväärne, kui keegi väidab, et ma räägin eesti keelt aktsendiga. Olen eluaeg nii rääkinud, emotsionaalne kõnestiil on minu intonatsiooni omapära.
Kauaks kavatsete Viini jääda?
Ma teen lepingud reeglina ainult aastaks, sest siis jäävad vabad käed. Kunstiinimeste elu on liikuv ja rändav, ühte kohta pidama jäämine ei toeta arenemist. Laulja peab töötama erinevate lavastajate ja erinevate dirigentidega.
Viinis püsib aastaid sama repertuaar, aga kunstnikule on oluline uut omandada. Kunstnik, kes tahab areneda, peab olema riskivalmis - kunst tekibki ainult teatud kogemusi ja elamusi endast kui isiksusest välja andes.
Kas teile sobib selline liikuv elu?
Jah ja ei. Mulle meeldib tegelikult omas voodis magada ja riideid kapist, mitte kohvrist välja võtta. Meeldib kodus süüa teha ja sõpradega läbi käia. Võõras voodis elamine ei ole selles mõttes lõbus.
Teisest küljest uues keskkonnas olemine, õppimine ja vabakutseliste projektidega kaasnev suur raha räägivad jälle asja kasuks. Olen piisavalt noor riskantseteks käikudeks.
Kas teie peamine sõpruskond on Viinis või Tallinnas?
Viinis on palju häid tutvusi, aga minu vanuses ei leitagi vist enam häid uusi sõpru. Südamesõbrad on ikka Eestis, nendega ma olen tihedas kontaktis ja nad käivad ka mujal maailmas mind vaatamas.
Kuidas te vaba aega sisustate?
Hästi erinevalt. Õhtusel ajal olen ma ju tööl. Püüan saada osa linnast, vaadata tähtsamaid vaatamisväärtusi, käia teatris, kinos, shoppamas ja hästi söömas – naudin elu nagu kõik noored inimesed.
Kus teid lähiajal lisaks ooperilavadele esinemas näha võib?
Mulle on pakutud mitmeid õhtujuhtimise võimalusi, aga olen need ära öelnud – liiga palju on investeeritud ja tööd tehtud selleks, et olla laulja.
Kaks hästi suurt projekti, mida kindlasti ka eesti meedias kajastatakse, on tulevikus plaanis. 2005. aasta EXPOl Jaapanis tulevad suured kontserdid ja üritused, millele on mind üheks läbiviijaks ja samas ka lauljaks palutud.
Mida arvate Annely Peebost?
Kadi Kuusing, sõbranna
Minu esimene mälestus Annelyst on kaheksandast klassist, kui ta kammerkoori vastuvõtukatsetele tuli. Seisime koridoris, laulsime Vinteri “Põhjamaaga” hääli lahti ja järsku hakkas täiesti võõras tüdruk sellise inglihäälega laulma, et me kõik tardusime. Selles mõttes ei üllata mind ka tema suur edu.
Kui Annely Eestis käib, siis käime sõbrannaderingiga kellegi pool külas või väljas söömas, meil on sellised nn naisteõhtud. Ta on väga siiras, avatud ja seltskondlik inimene. Isegi kui on mõni raskem periood, siis on Annely ikka energiline ja lõbus – väsimust või tüdimust ei näe temas kunagi.
Eri Klas, dirigent
On olnud tore jälgida, kuidas üks noor, kena ja sümpaatne inimene on edasi arenenud. Töötahe ja ilus hääl on tänaseks viinud Annely tõsiseltvõetavate ettevõtmisteni nii Viini Rahvaooperis kui ka mujal maailmas – näiteks Dario Fo lavastatud “Teekond Reimsi”, mis äsja Helsingis esietendus, on maailma muusikaavalikkuses väga suurt vastukaja leidnud.
Annely on lahtine, elurõõmus ja energiline inimene, kes on lauljana läbinud väga õige tee: arenenud koorilauljast solistiks. Kogemus, hääle valdamine ja töökus on tema suurte edusammude alus.
