Antarktika asub lähemal, kui arvame



Antarktika asub lähemal, kui arvame
Rauno Volmar

Möödunud nädalal pidas Gearaint Tarling Briti Nõukogu korraldatud teaduskohvikus ettekande, kus kõneles sellest, kui kaugel või kui lähedal Antarktika meile tegelikult on. Enne ettekannet andis Tarling intervjuu Eesti Päevalehele.

Gearaint Tarling on Briti ookeanielustiku teadlane, kes õppinud geograafiat Oxfordis. Uurinud koorikloomi, eriti krilli ehk hiilgevähki, kelle kombed mõjutavad oluliselt kogu maailmaookeani elustikku. Esmalt Euroopa vetes, kuni viie aasta eest ühines ta Briti Antarktika Teenistusega (British Antarctic Survey), kus praegu juhib antarktilise mere ökosüsteemi uurivat töörühma.

— Krill on imepisike, mõne sentimeetri pikkune loomake. Mida temast nii palju uurida?

— Krilli uurimine annab võimaluse vaadata kogu mere ökosüsteemi. Planktonid, hülgeid, albatrosse, vaalu, pingviine. Praegu käib meil viieaastane uurimistöö, mille eesmärk on teada saada, kuidas ilmastikumuutused mõjutavad antarktilist ökosüsteemi. Krill elab küll vaid kolmeaastaseks, kuid on pärit 25 miljoni aasta tagusest ajast. Nagu Antarktika jääkilpki.

— Milline on antarktilise ja arktilise ökosüsteemi erinevus?

— Loomastik erineb. Antarktikas on elu seatud ühe olendi, krilli ümber. See domineerib. Sellist pilti Arktikas ei näe. Lõunameres ei ela nii palju liike kui Põhjameres. Mis ei tähenda, et see ökosüsteem poleks välja arenenud. Loomatüüpide, hõimkondade arv pole seal sugugi pisem. Seal elab rohkem eri hõimkondade esindajaid kui kusagil mujal, eriti mis puutub põhjaloomastikku, kuid liikide arv on pisem.

— Kui stabiilne on sealne ökosüsteem?

— See ökosüsteem on eksisteerinud sellest alates, kui Antarktise manner Lõuna-Ameerikast lahku läks, seega umbes 25 miljonit aastat. See ökosüsteem on olnud väga stabiilne, kuid ka merevee temperatuur on olnud stabiilne. See on kõikunud keskmiselt vaid paar kraadi. Kuid karta on, et suurematele temperatuurimuutustele need loomad vastu panna ei suuda.

Me oleme teinud tehistingimustes ka katseid – kui me vee temperatuuri muudame, ei suuda need loomad seda taluda. Näiteks Läänemere loomastik suudab taluda üsna suuri veetemperatuuri muutusi. Niikuinii muutub see igal aastal mõneteist kraadi piires.

Niisiis on Antarktika mereelustik stabiilne, kuid seda juhul, kui temperatuur suuresti ei kõigu.

— Kuid kas olete näinud ka märke sellest, et sealne ökosüsteem muutub?

— Mereelustik sai suuresti häiritud möödunud sajandi intensiivsest vaalapüügist. Nüüd on nad sellest toibumas. Kuid nüüd on hakanud Antarktise liustikud murduma. See tähendab, et jääb vähem ökoruumi. Ja näiteks krilli arvukus on 75 aastaga vähenenud juba 40 protsendi võrra, mis on väga suur muutus. See viib ka teiste loomade arvukuse vähenemisele – sealhulgas pingviinidel. Nii et meil on kindlaid andmeid, et muutused ilmastikus on hakanud muutma ka Antarktika ökosüsteemi.

— Miks need muutused on tekkinud?

— Mudelid on muutunud üha täpsemaks ja keerulisemaks. Globaalse soojenemisega ei soojene mitte kõik Maa piirkonnad. Mõnes kohas ei pruugi midagi muutuda, mõnel pool võib hoopis külmemaks minna. Antarktise poolsaare piirkonnas on täheldatud kolmekraadilist õhutemperatuuri tõusu 30 aasta jooksul. Eelmisel kuul avaldasime kolleegidega artikli, kus näitasime, et seal on hakanud tõusma ka vee temperatuur, mis on väga murettekitav märk.

— Antarktikas on ka suur ökoturismi surve. Kas see kuidagi ka ökosüsteemi mõjutab?

— Praegu on olukord väga hoolikalt kontrollitud. Kuid ma ei näe, et turismist tuleks raha tagasi teadusuuringuteks. Kuid kindlasti tõstab see teadlikkust, mis on hea asi.

— Antarktika uurimine algas külma sõja ajal, mil superriigid tahtsid seal kohal olla. Kui aga juba kohal oled, mida seal ikka muud teha kui teadust. Kas ka praegu on teadusuuringutel poliitilisi ja majanduslikke põhjusi?

— Antarktika leppe kohaselt ei tehta 60. laiuskraadist lõuna pool midagi majanduslikest, veel vähem territoriaalsetest kaalutlustest lähtuvat. Viimase 20 aastaga on mõistetud, et Antarktika teaduslikul uurimisel on üleilmne tähtsus. Parim näide on jääpuuraukude puurimine, misläbi on saadud teada kuni 650 000 aasta tagusest kliimast Maal. Eesmärk on miljon aastat.

— Kas Antarktika ümber toimub ookeanis ka sellist vee ringlust, nagu Põhjameredes on Põhja-Atlandi hoovused?

— Jah, seal toimub sama protsessi vastandliikumine. Kuid Antarktis on tänu sealsele reljeefile ja hoovustele soojast veest isoleeritud. Me ei tea veel, kui säiliv see hoovustik on, ega seda, kas see aeglustub või kiireneb. Kui see ringlus lõpeb, muutub kliima tugevasti.

— Tavainimesele on uudised jääliustikest ja nende sulamisest vahel üsna vasturääkivad. Kord kirjutatakse, et liustikud hävivad, siis jälle, et ilmastiku niiskumise tõttu lumikatte pakseneb. Kas Antarktika on kergemini mõistetav kui Põhjameri?

— Antarktika hoovused on üsna hästi mõistetavad. Muidugi ei teata veel nende detailset füüsikat. Kogu mootor on seotud ju sellega, et külm vesi sukeldub sügavamale ja reisib siis tagasi. Kui see mootor lõpetab töö, on asi hull. Need mootorid töötavad planeedi mõlemas otsas.

— 2007. aasta on rahvusvaheline polaaraasta. Kui tähtis on see sündmus teadlaskonnale?

— Kogu mõte on selles, et edendada koostööd, mis pole olnud just liiga tihe. Iga maa teeb oma polaarprogramme suuresti eraldi. Rõhk on koostöö edendamisel. Tähtis on anda inimestele teada, et muudatused on olnud üsna dramaatilised.

— Kas Antarktika teadlaste ökosüsteemis on kohta enamale hulgale teadlastele?

— Seal on ikka ruumi. Polaaraasta üks mõte ongi õhutada teiste erialade teadlasi neile paikkondadele mõtlema. Antarktika probleemid on ju tegelikult globaalprobleemid. On vaja üldisemat lähenemist, ja selleks on vaja noori teadlasi. On vaja, et ka valitsused sellest aru saaksid, et polaaralade uurimine on oluline kogu Maa jaoks.

— Mida arvata, kui Eesti-sugune riik tahaks avada omaenda pisikese uurimisjaama Antarktikas?

— Imetlen Eesti teadlaste entusiasmi ja koostöösoovi maailma teadlastega. Ka nende plaan on mõjuv – luua väike suvebaas kümmekonna inimese jaoks ning väikesel purjelaeval põhinev logistika. Antarktikas tegutsevad enamjaolt suured, üle 50 inimese jaoks mõeldud laevad, mis on kohmakavõitu. Ka pole eestlaste projektis tööjaotust laeva meeskonna ja teadlaste vahel. Selline laev oleks suur sümbol teadusest, mida tehakse ökosõbralikult ja võrdsetel alustel. See annaks ka sõnumi, et väikesedki rahvad saavad teha suurt teadust. See näitaks teie rahva tahet edendada ja jagada teadmisi.

— Kas võime vestluse kokku võtta tõdemusega, et Antarktika polegi meist nii kaugel, kui 50 aasta eest arvati?

Absoluutselt. Teadlased, kes on uurinud vee ringlust Antarktikas, on avastanud, et sealsed veed mõjutavad globaalset ilmastikku. Antarktikat võetakse nüüd globaalse ökosüsteemi osana.

Vormistage Eesti Päevalehe soodushinnaga püsimaksetellimus ning nautige Eesti kvaliteetseimat ajakirjandust oma postkastis vaid 30 sendi eest päevas! Vaata siit

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare