ANTONIO GUTERRES: Euroopa läheb Ameerikaga lepitust otsima
Guterres leiab, et üha uusi ja keerukamaid väljakutseid pakkuv maailm ei vaja mitte Euroopa ja Ameerika vastandumist, vaid tõhusat koostööd. Selle saavutamiseks peavad mõlemad pooled oma egoistlikku mina alla suruma.
Kultuuriuurimustes väidetakse, et võõraste ja kaugete kultuuride kohta kujundatakse arvamus nende liidrite kaudu. Kuivõrd on see, mida meie Euroopas praegu mõistame Ameerika ja ameerikalikkuse all seotud USA presidendi isikuga, George W. Bushiga?
Ameerika kultuur on ülimalt keerukas ja põnev. Me ei saa teha viga, et taandame suhtumise Ameerikasse ja ameeriklastesse ainult Bushi administratsioonile. Ühendriigid olid, on ja jäävad Euroopale väga tähtsaks liitlaseks. Ka on moodsas maailmas ameerika kultuuriväärtused ülimalt olulised. Need moodustavad suuremalt jaolt osa sellest tsivilisatsioonist, mida Ameerikaga jagab meie kontinent.
Vasakpoolsed filosoofid Jürgen Habermas ja Jacques Derrida tulid kevadel välja tuum-Euroopa kujundiga, mille sisuks on Euroopa ühtne välispoliitika, tasakaalustamaks USA hegemoniaalset unilateralismi. Kuidas teile tundub, kas ühtsus, mis tugineb vastandusele, on hea mõte?
Ma pooldan Euroopa poliitilist ühtsust ja olen unilateralismi vastu. Aga see ei tähenda, et multilateraalne lähenemine globaalsele valitsemisele peaks olema suunatud Ameerika vastu. Me vajame ühendatud Euroopat ja multilateraalselt meelestatud Ameerika administratsiooni. Ometi on meil mõlemast komponendist puudus. Elame aegunud maailma jõujoonte süsteemis, mis rajati Teise maailmasõja järel ja mis ei vasta täna-
päeva väljakutsetele.
Tarvis läheb uut maailmakorda. See peab olema multilateraalne ning arvestama mõlemat – nii tugevat Ameerika osaluskohustust kui ka ühtset Euroopat. Täna võib taoline mõte utoopiana tunduda, kuid ma loodan siiralt, et see tänane utoopia saab homme reaalsuseks.
Ameerika ja ameeriklaste maailmavaate alusena nähakse n-ö erandlikkuse teesi – jänkid peavad end “teistsugusteks” ja “erandlikeks”. Millised on väärtused, mis Euroopat ja Ameerikat täna eristavad ning mis ühendavad? Mida on rohkem, ühendavat või eristavat?
Mõlemad, nii Euroopa kui ka Ameerika, on erisugused. Loomulikult on tõsi, et ajalugu on neile kahele kontinendile erinevat moodi mõjunud. Me saame üldistatuna rääkida näiteks Euroopa sotsiaalsest mudelist, isegi kui riigiti selle osas lahknevusi esineb. Ameerika ühiskond põhineb aga omakorda tugevamalt indiviidile. Aga minu arvates jagame me rohkem ühiseid väärtusi kui omame erisusi, mis meid lahutavad. Ilmselt leidub rohkem erinevusi Soome ja Albaania vahel kui Euroopa ja Ameerika vahel.
Pärast Teist maailmasõda on Euroopal olnud mujal maailmas pehmem kuvand kui Ameerikal. Kui Euroopa ja Ameerika soovivad läheneda, siis kas selles positsioneerimises peaks Euroopa end pigem Ameerika või Ameerika end Euroopa sarnasemaks muutma?
Me lollitame iseendid arvates, et kolmandal maailmal on Euroopa Liidust parem kujutlus kui USA-st. Muutma ei pea end ainult üks pool, vaid mõlemad. Ja mitte ainult Euroopa ja Ameerika ei pea teineteisele lähenema, vaid peame samuti ületama lõhe kolmanda maailmaga. Nii Euroopa Liidu kui ka USA hiljutine käitumine Cancunis WTO kohtumisel, kus eesmärk oli liberaliseerida maailma majandust, aga kus kõik omavahel tülli pöörasid, oli poliitiliselt ja eetiliselt vastuvõetamatu.
Üha enam suureneb Ameerika ja Euroopa Liidu riikide sõjalise võimsuse vahe. Kuidas mõjutab see Ameerika ja Euroopa välispoliitilisi suhteid?
Ameerika sõjaline ülekaal on ilmselge, ja seda mitte ainult kahepoolsetes suhetes, vaid ka globaalsetes küsimustes. Aga ei tohi unustada, et kõikidest erinevustest hoolimata oleme me liitlased NATO-s. Me peame siin mingi lahenduse leidma, sest tänane maailm oma uute väljakutsetega vajab hädasti Euroopa ja Ameerika militaarset koostööd.
Militaarsetes kriisilahendustes on tavaline, et Ameerika viib oma sõjajõud esimesena sisse ja esimesena välja, samas kui Euroopa riikide väed tegelevad rahuloomise ja rahuvalve musta tööga. Kas see on parim ja igavesti kestma jääv tööjaotus?
Erinev sõjaline võimsus viib erineva poliitilise lähenemiseni. Kuid olles teinud koostööd Bill Clintoni administratsiooniga Bosnia, Kosovo ja Ida-Timori kriisi ajal, on selge, et väga palju sõltub just sellest, milline on valitsuste poliitiline orientatsioon mõlemal pool Atlandi ookeani. Ka viis aastat tagasi oli lõhe sõjalises võimsuses väga suur, ometi olid Ameerika ja Euroopa suhted siis palju paremad.
Lisaks Iraagi küsimusele on Euroopa ja Ameerika konfliktis hulga teisigi tahke, nagu geneetiliselt muundatud toiduained, dotatsioonid ja kaitsetollid mitmesugustele kaubaartiklitele, Kyoto leping jne. Kuidas neis küsimustes vastuolusid ületada?
Nendes küsimustes pole mitte ainult Euroopa ja Ameerika eri seisukohtadel, vaid arvamused lähevad tihti lahku ka Euroopa riikide vahel. Üks asi on igal juhul selge – suuri muudatusi tuleb teha rahvusvahelises õiguses ja reformida tuleb ÜRO-d. Tuleb luua selline globaalne valitsusviis ja -vorm, mis vähendaks ebaõiglust ja edendaks säästvat arengut. Paraku, viimasel ajal muutuvad teie loetletud erimeelsused aina suuremaks.
Iraagi sõja küsimuses asusid uue Euroopa riigid Ameerikat toetavale positsioonile. Millist rolli näete Ameerikaga suhteid siluma sõites uuel Euroopal, sh Eestil?
Ärgem lihtsustagem asju üle. Kas Hispaania on uus Euroopa? Kas Sloveenia on vana Euroopa? Kas Portugali valitsus esindab uut ja president vana Euroopat? Sama võib küsida Tšehhi kohta. Tee Euroopa Liidu laienemiseks on avatud. Olen sügavalt veendunud, et laienemine tähendab Euroopa kui terviku rikastamist ja et ületatakse ajaloolised lõhed ja ülekohtud.
Ma loodan ka, et liituvad riigid nagu Eesti ei aita Euroopal mitte ainult Ameerikaga suhteid parandada, vaid annavad suure panuse tugeva, ühtse ja konkurentsivõimelise jõu ülesehitamisel. Jõu, mis toetub solidaarsusel ja sotsiaalsel kokkusobivusel, sest need on väärtused, mille üle tasub uhke olla.
