Anu Tali: mind poleks ilma meie orkestrita
Kuidas Šostakovitš, Rahmaninov ja Tüür ühte õhtusse sobivad?
Minul on selline arusaam, et minu jaoks ei ole õige mängida koguaeg ühte muusikat, palli koguaeg ühte väravasse taguda. Sest kui sa väga selgelt või kramplikult joonistad ühte pilti, siis sa näed seda liiga lähedalt ja seda on nii palju, et see voolab üle ja värskus kaob ära.
Ma tahan alati kompenseerida kontserdikavas seda, mis üksteist täiendab ja on omamoodi ka sarnane. Tüür kindlasti lähtub ka Bachist, Beethovenist ja on Šostakovitšilt midagi võtnud. Ta on tegelikult vaatamata oma kosmopoliitsusele ja analüütilisusele ka omamoodi loodusromantik. Ta ju elab Hiiumaal metsikus looduses ja vaatab, kuidas loodus vanu sõjaväerajatisi tagasi võtab, kuid tema keeles on ka võtteid, mida me kuuleme tänaval kõndides või vabrikusse sisse astudes.
Mul oli just Londoni Sinfonietta mänedžeriga vaidlus, et suurtes linnades on õigem mängida ühte nišši – siis sul on oma paarituhandeline publik, kes tuleb kuulama, kui sa mängid näiteks [Heiner] Goebbelsi „Songs of Wars I Have Seen”, nagu mina tegin. Saal on publikut täis ja nad teavad, mida nad tahavad. Eestis see nii ei ole, Eestis tahab publik kontserdielamust. Ja võib-olla ka teadlikkuse aste varieerub rohkem, kõik ei tea nii täpselt, mida nad kuulama tulevad.
Aga mina olen tänulik, kui inimesed üritusest üldse kuulevad ja kui ma olen eelmiste kontsertide põhjal teeninud välja nende usalduse. Meie kontsertidel on väga palju samu inimesi, kes toovad kaasa oma sõpru ning see on mulle väga suur tugi. Kui küsida, et mida ma elus oluliseks pean, siis isegi maailma karjäär ei kaalu üles seda, kui sind hinnatakse oma kodus. Ja minul on maailmakarjäär tänu oma orkestrile – mind ei oleks, kui poleks Põhjamaade sümfooniaorkestrit, sest mis on üks dirigent ilma orkestrita.
Kuidas seekordsed solistid teieni jõudsid?
Ühte neist tunnen ma peaaegu, et elu aeg. Marko Martin tuli Nõmme Lastemuusikakooli Lembit Orgse juurde õppima väikese poisina ja mina olin siis tülikas puberteetik. Juba siis oli ta väga andekas. Marko läks stipendiumiga õppima Londonisse Guildhalli Muusika ja Draama Kooli, ta on võtnud osa paljudest konkurssidest ja olnud laureaadiks näiteks Kanadas, kus ta mängis sama Rahmaninovi „Rapsoodiat Paganini teemale”. Kui ta pärast Eestisse tagasi tuli siis olid luited kinni jooksnud. Eestis on kohad enamasti täis ja kui sulle küünarnukkidega tagumine väga ei meeldi, siis kohta väga ei pakuta. Me, eestlased, eriti ei tea üksteisest, see ei ole pahatahtlik, aga igaüks tegeleb oma asjadega. Ma igatahes mõtlesin, et ma tahaks ükskord temaga korralikult koostööd teha ja nüüd avaneski võimalus. „Rapsoodiat” on päris keeruline mängida, see on väga klaverikeskne ja on kohe tunda, et pianisti kirjutatud. See nõuab ka väga kopsakaid käsi, sest Rahmaninovi enda käed olid kvint üle oktaavi, mis on väga suured. Kui tema vajutas ühe korraga, siis teised peavad sageli murdes mängima.
Leedu päritolu David Geringas on Moskvas õppinud kuulsa Rostropovitši juures, elab praegu Berliinis ning on üks tunnustatumaid pedagooge ja nõutumaid soliste. Meie kohtusime Erkki-Sven Tüüri tšellokontserti esitades kahel korral ja mõlemal korral mitte Eestis. Geringas ise tellis Tüürilt selle teose ja on minu meelest esitanud ka Lepo Sumera teoseid, ta on mees, kes ei põrku uue ees tagasi.
Ka tema põgenes Nõukogude Liidust pärast oma õpetaja lahkumist. Kui Rostropovitš Moskvast lahkuda otsustas, siis oli Geringas ainuke, kes teda perroonil ära saatmas oli. Ei olnud ju soovitatav rahvareeturite kodumaalt lahkumisel osaleda. Kui Geringas hiljem Moskvast lahkus, et normaalselt elada ja töötada, siis aitas Rostropovitš teda väga palju, neil oli eriline suhe.
Šostakovitši Esimene tšellokontsert ongi kirjutatud Rostropovitšile. Selle juurde käib legend, et kui Rostropovitš Šostakovitši naiselt küsis, et kuidas saavutada see, et helilooja kirjutaks talle teose, siis naine Nina soovitas seda parem mitte kunagi isegi mainida. Fakt on, et kõik kaasaegsed heliloojad on tšellokontserdid kirjutanud Rostropovitšile ja üks nali räägib, et kui Rostropovitš tänaval tere ei öelnud ja kolleeg selle järele päris, siis tšellist vastas, et teate, vaatan vasakule, ütlen tere ning esimest osa ei oleks nagu olnudki. Ta õppis kõik alati pähe ja mängis kõik peast, ta oli väga nõutud ja tugevate eetiliste normidega inimene, kes võttis oma tööd väga tõsiselt.
Pärast tema manalateele minekut kaks aastat tagasi on ehk just Geringas see, kes kõige paremini teab, kuidas need teosed võiksid olla, ta kannab seda edasi järgmistele generatsioonidele, aga just see Šostakovitši Esimene tšellokontsert on see, mida mängib kõige ehedamalt. Geringas on väga tahtnud meiega mängida ja seega esitame ikka tema valitud lugu.
Kui ma eelmisel aastal Saksa raadioorkestrit juhatasin, siis ma mängisin Jörg Widmanni teost, kes oli mind ka heliloojana juhendamas ja meist said suured sõbrad. Alles hiljem taipasin ma, et tegemist on selle maailmakuulsa klarnetimängija Jörg Widmanniga. Kui hiljem tekkis küsimus, et mida tuua ECM plaadile Erkki-Sven Tüüri „Strata” salvestuse kõrvale, siis pakkus Tüür ise „Noesist”, mis on topeltkontsert klarnetile ja viiulile. Ja minul plahvatas kohe, et Jörg Widmannil on õde Carolin Widmann, kes on tegelikult väga tunnustatud kaasaja muusika interpreet. Ta on ainuke neist, kellega ma pole veel isiklikult kohtunud. Aga ma ootan seda huviga ja ka tema oli väga palju meie orkestrist kuulnud ja tuleb siia hea meelega.
Ja siis on meil varuks ka lisalugu, mille ma jätan saladuseks, sest kui ma seda nimetaks, siis oleks ilmselt juba põhjust ka poliitilist tormi oodata. Aga küll ma siis lavalt seletan.
„Kohtumispaik Eesti” sarja iseloomustab isiklik lähenemine ja ilu muusikas, see olevat teie orkestri praegune eluetapp, kuidas teile endile tundub?
Kui see ilu ja valu ise elus läbi elada, siis see paratamatult jõuab ka nende inimeste kunsti.
Ma ei tea, kas see muusika on ilu mõttes tüüpiline, ilus on see, mis mõjub emotsionaalselt. Erkki-Sven Tüüri „Strata” on kahtlemata ilus teos, aga kõige südantpuudutavam on, et sõber kirjutas selle teose oma sõbrale. Me harjutasime seda hambad ristis, et kõik finessid tuleks välja. Erkki-Sven Tüüril on ju see häda, et ta on veel elus. Ta on selle kõige juures ja meil on võimalus helilooja endaga rääkida. Sellest suhtes on Šostakovitšil ja Rahmaninovil vedanud, et nad ei pea meie proovides kannatama. (naerab)
Ilu on sellised vastakad tunded. Šostakovitši groteskne ja häirivalt agressiivne kontsert on alguses ängistavalt ilus ja paluv – on näha, et inimesel on mingi vaev. Aga samas on sellel ka mingi ühiskonda puhastav toime, mis sobib tänapäeva sama hästi kui stalinistlikusse Venemaale. Kui Šostakovitš lõpus uue liinina veel Stalini lemmiklaulu „Suliko” sisse toob, on kõik öeldud.
Kadri [Tali, Anu õde ja Põhjamaade Sümfooniaorkestri mänedžer] just rääkis, kuidas nad Soome rahvusooperis mängiva Leho Ugandiga Vene fenomeni arutasid. Kuidas Stalinil oli kombeks oma aja muusikuid vaibale kutsuda ja pärast pikka ootamist, kui neid siis sisse kutsuti ja selja taga olid sõjaväelased, Stalin oma laua taga ikka edasi kirjutas. Kuidas muusikud seal siis tükk aega seisid ja kuni lõpuks Stalin neid vaatas ja vaatas nii pikalt, et inimesed läksid endast välja. Sellisest ajupesust käivas jutud, et inimesed sõna otseses mõttes lasid ennast täis. Ja kui siis sellise teadmisega Šostakovitši kontserti kuulata, siis saab aru, mis see talt võttis ja miks ta praktiliselt mitte kunagi ei rääkinud, mis ta teosed tähendavad. Aga see alltekst on nii tugev, et see praktiliselt karjub.
Ilust selle sõna kõige meloodialikumas mõttes võib-olla ei saagi seega juttu olla. Küll aga saab taevalikust ilust juttu olla Rhamaninovi puhul. Kui öeldakse, et heliloojatel tuleb taevalikult ilus meloodia, nagu seda on Sibeliuse „Finlandia” või Elleri „Kodumaine viis”, ükskord elus, siis kuidagi oli nii, et Rahmaninov istus maha ja "anti" iga kord.
Kui te tähele panete, siis Rahmaninovi Rapsoodia keskosas on üks variatsioon, mille pinnalt saab emotsioonid väga lahti ning siis on tükk aega vähemalt minu jaoks ilu ja valu kvantum täis. See on üks ilusamaid teoseid ja üks väheseid, mille ta kirjutas juba Ameerikas eksiilis olles. Üldiselt on tema üks helilooja, kes pärast Venemaalt lahkumist elas seda väga raskelt üle. Ta üldse elas kõike väga raskelt üle ja seda näeme ka tõsiasjast, et ta pühendas mitmeid teoseid oma psühhoanalüütikule Nikolai Dahlile. Ja on talle kirjutanud ka oma sümfoonilise poeemi „Kellad”. Tema elu lõpul kriitikud materdasid „Rapsoodiat”, aga publikule väga meeldis, nagu ka minule.
Väga tuleb kasuks, kui Rahmaninovi interpreteerijad on pianistid. Minu meelest üks maailma parimaid Rahmaninovi interpreete on Vladimir Ashkenazy, ehk ka sellepärast, et ta on ise pianist. Mõni võib vaielda, kas ta on hea või kesine dirigent, aga mulle meeldib ta muusikuna. Ta võtab välja need seesmised kihid ja asjad, mida esmapilgul partituuris näha ei ole. Seda suudab pianist, kes on harjunud mitmes kihistuses mängima.
Mis oli üldse „Kohtumispaik Eesti”, teie sügisel alanud 11. kontserdisarja idee ja kas eesmärgid täideti?
See kontserdisari kulmineerub tegelikkuses veel järgnevatel aastatel. See on mõeldud triloogiana ja selle absoluutne kliimaks toimub 2011. aastal. Kusjuures täiesti kokkusattumusena, aga väga sobivalt on Tallinn 2011 Euroopa Kultuuripealinn teemaks valiti „Mereäärsed lood”. Ma võin maha istuda ja lõputult sellest vesta.
Eesti on siiski väike paik. Ükskõik, kuidas me ka ei tahaks end maailma nabaks pidada, mis meie isikliku ego upitamiseks on väga tore, siis tegelikult on asjad pisut teisiti. Võib-olla me oleme maailma südames, aga me ei tuksle, me ei ole maailma pulsiks. Seega peab kasutama teisi võtteid, et inimesi siia tuua.
Ja viimased paar aastat üle maailma orkestrite juures käinuna on mul olnud võimalus kohtuda inimestega nagu Jörg Widmann ja Heiner Goebbels ning kodust kaasa võtnud Erkki-Sven Tüüri ja Tõnu Kõrvitsa. Ma saan endale lubada seda, mida ma aastaid tagasi poleks saanud – ma saan siia tuua inimesi, kes muidu Eestisse ei satuks. Näiteks Zürichi Tonhallest, Covent Gardenist, Peterburi Filharmoonikutest, Baierni ringhäälingu sümfooniaorkestrist. Inimesi, kes ei tuleks siia, kui neil oleks rahahäda või nad oleks agentuuri poolt siia suunatud, vaid neid huvitab, mis siin toimub ja mis see Põhjamaade Sümfooniaorkester on. Nii et ma olen õnnega koos.
Me oleme ka mõelnud, et üks kord aastas tahaks Põhjamaade Sümfooniaorkestriga Eestist väljas käia. Palju me ei jaksa ja loomulikult on meil, nagu kõigil teistel, hirmus rasked ajad. Aga Kadri on fenomenaalselt tõmmanud orkestri ligi inimesi, kellel pole mingit pistmist kultuuripoliitikaga, kuid kes on ausalt teinud oma tööd nii, et neil on natuke üle jäänud, kes võtavad pärast kontserti ühendust ja tahavad meid teatud summaga toetada. Minu meelest see ongi parempoolne mõtlemine, et iga inimene teeb oma tööd nii hästi, et ta saab toetada neid, kes seda vajavad.
Ma olen väga tänulik, et Põhjamaade Sümfooniaorkester on seni vastu pidanud ja me tegime plaani, et kui 2011. aastal riik ikka meid ei toeta, siis me mõtleme uuesti, aga seni oleme eesti rahva ja maailma jaoks olemas.
Tänu nendele solistidele ja plaadistustele annab see teiste silmis meile nagu eluõigust või tõsidust juurde. Ja mis teha, kui sul on maailmas, nagu venelased ütlevad, „dobro” olemas, siis oled sa ka Eestis natuke tõsiseltvõetavam. Paraku on see meie paradoks, et kui ülejäänud maailma sulle kõike ette punaseks ei värvi ja ütle, et see on jube hea, siis me omasid ei hinda. Sellest on kahju.
Kui ma olin 18-aastane ja lõpetasin vahetusõpilasena Rootsis keskkooli (aasta oli siis 1990-1991, enne Eesti iseseisvumist) ja mul ei olnud üldse raha, aga ma armastasin juba siis väga Eesti ja Vene muusikat, tegin ma koori. Me laulsime eesti ja vene keeles, peast, eesti keeles Tormist ja vene keeles Rahmaninovi. Mul oli siis juba Rahmaninoviga mingi oma asi ajada ja nii see on jäänud. Venemaa õpingute aegadel see natuke balansseerus, sest ma eriti ei armasta, kui inimesed peavad oma maa muusikat millekski selliseks, millel on litsents. Ma imetlen venelaste ja ka soomlaste oma muusika armastust, aga nagu jonni ja huvi pärast huvitab mind, kuidas nende teoseid esitavad ka sakslased. Teinekord on eemalt vaadates pilt selgem ja partituur ausamalt esitatud. Ja eesti muusika puhul olen ma samuti kahe käega nõus aitama, tervitama ja pjedestaalile tõstma neid inimesi mujalt, kes teevad Tüüri, Tõnu Kõrvitsat ja Tormist. See on meie tuleviku edu saladus, et me anname oma loomingut nii-öelda välja – muusikat, lavastusi, kirjandust, partituure. Ma olen nõus täiesti barrikaadidel roomama selle nimel.
Mida järgmised hooajad Põhjamaade Sümfooniaorkestrile toovad?
Siia tuleb kuulus Makedoonia pianist Simon Trpceski, kellega ma kohtusin Šveitsis ja kes on tänapäeval Maazeli, Ashkenazy ja teiste suurte maestrote sagedaseks koostööpartneriks.
Siis ma tahan kindlasti, et Eesti rahvas kuuleks, kuidas Ain Anger laulab Mussorgski „Surma laule ja tantse”, ma olen seda teost tema jaoks hoidnud. Ja ma tahan ka ühe Ameerika-Šveitsi päritolu mustanahalise lauljatariga esitada Richard Straussi „Nelja viimast laulu”, mis on minu jaoks tegelikult ületamatu Jessye Normani poolt sisse laulduna. See on Straussi üks viimaseid teoseid vist üldse, poeg tõi talle tekstid ning ta komponeeris neli viimast laulu Alpides ja tsiteeris seal kõiki oma elu teoseid. Ja viimane küsimus viimases laulus on: „Kas see võibki olla surm?”. Ta tsiteerib seal oma 25-aastaselt kirjutatud „Surma ja selginemist”. Käivad jutud, et Strauss olla surres öelnud, et kes oleks võinud arvata, et ma juba 25-aastaselt teadsin, kuidas on surra.
Põhjamaade Sümfooniaorkestri salvestised olevat Euroopa raadiotes väga nõutud, kas see üllatas ka?
Ma olin nii õnnelik. Tegelikult on kõige olulisem meie tegevuse juures ja orkestri iseteadvuse juures teadmine, et neid armastatakse. Me ju kõik teame, mis see inimesele tähendab, kui tema tööst lugu peetakse.
Karin Kopra Klassikaraadiost ütles, et meie kontserti [viiuldaja Renaud] Capuconiga ja [oboemängija] Ramon Ortegaga on palju tellitud.
Caupcon tuli minu Berliini kontserdile, kus ma mängisin Maxim Vengeroviga ja ma rääkisin ta sealsamas ära, et ta meiega mängiks. Vengerov aga kahjuks praegu ei mängi, tal juhtus käega õnnetus ja ta nüüd paar aastat ei esine. Aga ta lubas, et kui ta paraneb, siis ta mängib meiega kindlasti. See oleks minu unistus ja ma väga loodan, et ta paraneb. Täna ta dirigeerib, õnneks või kahjuks. Ma väga loodan, et inimesed rohkem mängivad kui dirigeerivad, kui nad mängivad oma pille nii hästi. Aga ma saan aru ka, et inimene tahab erinevaid rakursse.
Eesti klassikaline muusika on maailmas tuntum kui popmuusika, ometi on see Eestis niššižanr. Kuidas sa Põhjamaade Sümfooniaorkestri edu hindad?
Maailma pärast ma ei muretse, seal oleme me piisavalt tuntud, mina muretsen Eesti inimese pärast. Õnneks on mul ikkagi veel lootust – Eestis õpitakse muusikat koolis ja ma tean õpetajaid ja koole, kus seda tehakse väga tõsiselt. Ja ma tunnen suurt rõõmu, et isegi meedia praegu laulmist ja koorilaulu propageerib. Aga tegelikult ei peaks klassikaline muusika selline nišši asi olema.
Võrreldes Kesk-Euroopaga on meil see eelis, et meie publik ei ole väga vana. Meie publik on elujõuline ja kontsertidel käimine on seetõttu siiski popp. Kui su eakaaslased käivad kontserdil, siis tahavad ka teised noored kontserdile tulla. Kogu lugupidamises vanaemade vastu, aga oma vaba aja veedaks noored siiski omaealistega. Kesk-Euroopas on see aga selgelt vanema generatsiooni hobi. Sealt ka põhjus, miks repertuaarides on Mozart, Beethoven ja Brahms, nende muusika on väga ilus, aga tänapäeva noor tahab Tüüri „apocalypsist”. Tüür endise progressiivse roki esindajana tabab ära neid elektroonilisi helisid ja uue aja närvi. Praegu on hästi palju noori dirigente Mihhail Gertz, Risto Joost, Mikk Murdvee ja mina usun, et selle generatsiooni teha on, kuidas me suhtleme publikuga või inimestega. Mina olin tänavu Unicefi Sinilinnu preemia laureaat ning see on parim auhind ja kompliment, mis ma olen saanud, sest noored inimesed ise otsustasid, et tänu minule ei karda nad klassikalises muusikas osaleda. Ma olin täiesti õnnega koos, sest seda ma olengi taotlenud – et ma mängin Tüüri 6.-ndat ja 20-aastane tuleb ütlema, et see on „lahe, nagu Metallica”.
Ei pea võõranduma klassikalisest muusikast, ei pea olema minusugune professionaalne kretiin, kes istub saalis ja käed hakkavad higistama, kui tundub, et midagi hakkab valesti minema. Inimene peab minema avatud südamega, võtma oma elutarkused, mured ja rõõmud kaasa ja suhtlema iseendaga. Muusika räägib sinuga sinu enda keeles.
Ühel õhtul Rahmaninovi kuulama tulnud inimestele Tüüri mängida on ju ka omamoodi muusikaline haridus…
Absoluutselt. Mul üks sõber hakkas muusikat õppima 33-aastaselt. Endine ujuja, tippsportlane, Barcelona olümpialgi käinud. Ta on muidki asju õppinud, nagu sepistama ja viltima, ta on selline valgustatud inimene. Ta ei alustanud mitte sellest, et kuulas muusikat ja mängis kitarri. Kitarri mängib ta tõepoolest, aga alustas ta Boris Kõrveri „Muusika elementaarteooria” õpikust. Tänaseks mängib ta Bachi. Alati enne minu kontserdile tulekut kuulab ta erinevaid lindistusi.
Esimene tutvus, nagu me teame, jätab mingi mulje. Me jätame praegu üksteisele mulje. Kindlasti kui me pikemalt räägime, istume homme kohvikus või eriti kui me koos ööklubis käime, siis juhtub, et inimene on teist nägu. Aga ma väidan, et kriitilises olukorras tuleb see esimene inimene tagasi – see tähendab, et esimesel kohtumisel sa tabad midagi kõige tähtsamat ära. Seetõttu õpin mina partituure nii, et esimesel korral ma loen neid täie tähelepanuga. Pärast võin ma juba osa kaupa lapata, aga esimesel korral ma vaatan vaikuses lõpuni, midagi ei tohi segada.
Kui sa tuled kontserdisaali ja kuulad teost, siis võib esimene mulje olla kahetine. Aga mida rohkem kuulad, seda suurem sõber muusika sulle lõpuks on. Ja kui sa kuulad sama helilooja järgmist teost, siis on sul juba mingi traditsioon, selle inimese mõtlemisest arusaamine või tema muusika alused. Esimesest korrast ei pruugi selguda, kas see on sinu jaoks või mitte.
Näiteks see sama sõber ei arvanud alguses kaasaegsest muusikast hästi – „anna armu” ja „milleks” ja „kas see on muusika”. Hiljem ta aitas mul ümber lindistada ühte kaasaja muusika plaati, kus on sellised teosed, mille partituurid näevad välja nagu arhitektuuriline plaan, nootidega on vähe pistmist – tõmbad siit ja kolistad seal ja näpid midagi ja siis karjatad „Pahh!”. Siis ta teatas, et „kuule, kuidagi lahe on”. Inimesel läheb igaks asjaks mingi aeg. Ja lõpuks ei pruugigi sinna jõuda, ei pruugi meeldida, aga siis peab julgema öelda, et ei meeldi, mitte mõtlema, et ilmselt on asi nii udupeen ja kõigile nii meeldib, et igaks juhuks ei ütle midagi.
Muusika on meie aja hääl – me pistame pea aknast välja ning loodus ja muusika räägib meiega. Mina olen lihtsalt õppinud inimene, ma tean traditsioone, kuid see ei tähenda, et ma oleksin nüüd millegi kõrgema esindaja, et mul peaks tekkima mingi halvustav toon, et mulle lähenedes peaks paar entsüklopeediat läbi lappama. Tegelikkuses on asi väga lihtne – kõneleb või ei kõnele, meeldib või ei meeldi. Ja muusika on suunatud inimesele saalis, mina mängin nendele, kes on sinna tulnud kõige paremate kavatsuste ja avatud südamega.
Kontsert
Põhjamaade Sümfooniaorkester
„Kohtumispaik Eesti”
David Geringas (tšello, Saksamaa)
Carolin Widmann (viiul, Saksamaa)
Jörg Widmann (klarnet, Saksamaa)
Marko Martin (klaver, Eesti)
Dmitri Šostakovitši tšellokontsert nr 1 Es-duur, op. 107 (1959), Allegretto, Moderato, Cadenza, Allegro con moto
Erkki-Sven Tüüri topeltkontsert “Noesis”
Sergei Rahmaninovi rapsoodia Paganini teemale, op. 43 (1934)
31. mail ja 1. juunil kell 19 Estonia kontserdisaalis
