Araabiamaades reisimiseks on hea olla sakslane, prantslane ja ka eestlane
George W. Bush ja Tony Blair Lähis-Idas armastatud tegelased muidugi ei ole. Ka juudid mitte. “Bushile tuleks lõpp teha,” ütles jutukas Jeemeni mees, kellega jaanuari algul taksot jagama juhtusin. Jutu ilmestamiseks tegi ta suitsukoni laiaks litsumist jäljendava liigutuse. “Hitler oli hea mees, sest tahtis juudid ära hävitada,” teatas ta järgmiseks.
Aga ei maksa arvata, et lihtne araablane “headel” ja “pahadel” vahet ei tee. “Bush on paha, Blair samuti. Ega ma Saddami ka poolda, aga iraaklased on toredad inimesed. Chirac ja Schröder on õiged mehed,” seletas üks Egiptuse noormees mulle eelmisel nädalal.
Araabiamaades reisimiseks on praegu seega hea olla sakslane või prantslane. Briti kodakondsus pole kiita, ameeriklane olla on aga lausa halb. Pisikest Eestit suurem osa araablasi ei tea, aga kui seletada, et see on väike riik Euroopas, siis maailmapoliitika pärast nendega tüli ei teki. Ameeriklastel võib tekkida, aga nemadki saavad seletada, et valitsuse ja riigikodanike vaated ei kattu alati.
Terroriaktide korraldajad enne pommipanekut sündmuskohas viibijate rahvust ilmselt küsima ei hakka (muidu on küsimus “Mis maalt oled?” väga sage; oli ka enne seda, kui Iraagi sõda päevakorda tõusis). Aga vaevalt on tõenäosus mõne terroriakti ohvriks sattuda Lähis-Idas (otsesed kriisikolded välja arvatud) suurem kui Euroopas või Ameerikas. Kui vaadata politseijõude ja turvakontrolli, mis Egiptuses kõiki turiste tõmbavaid kohti ümbritseb, siis võib arvata, et see oht on isegi väiksem. Ka suures osas Jeemenist käib turistidega kaasas kohustuslik politseieskort.
Üht-teist saavad turistid ka ise ära teha, et araablased neisse lugupidavalt ja heatahtlikult suhtuksid. Ei tasu näiteks arvata, et kõikjal, kus paistab päike ja sooja rohkem kui 20 kraadi, on sünnis poolpaljalt ringi kõndida.
